Heidi Ruul: võitlusest iseendaga ehk aitäh, Lembit! (1)

Heidi Ruul
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heidi Ruul
Heidi Ruul Foto: Marit Kuusk

Umbes-täpselt kolm aastat tagasi sain ma haiget. Selline vormistus tundub siinkohal tegelikult ülimalt tagasihoidlikuna. Ma olin ribadeks, täiesti katki. 

Selles perioodis leidus hetki ja sündmusi, mille olen alateadlikult oma mälukoobastest kustutanud, kuid endiselt on asju, mis igapäevaselt meelde tuletavad, kui kuradi valusalt üks suhe lõppeda võib. Mälupilt köögipõrandal pisaraisse uppuvast ja tühjalt seina jõllitavast naisest võtab paratamatult soovi end edaspidi kellelegi grammivõrdki avada. See jätab su teadmata ajaks end kaitsma - kõige ning kõigi eest.  Minu jaoks oli selleks ajaks umbes-täpselt need kolm pikka aastat. 

Eelnevalt mainitud hirmu igasuguste sügavamate tunnete osas on peaaegu võimatu sõnadesse panna, aga ma proovin, nii hästi või halvasti kui seda oskan. See hirm on sõna otseses mõttes halvav. Iga jumala kord nende kolme aasta jooksul, kui keegi juhuslikult minus pisut soojema tunde tekitas, oli aeg joosta - võimalikult kiiresti ja võimalikult kaugele. Asi jõudis juba selleni, et ma siiralt uskusin, et ma pole enam võimeline kiinduma kauemaks kui kaheks nädalaks ning tüdinen igaühest hiljemalt juba esimese kuu möödumisel surmani ära. See kõik oli aga enne Lembitut. 

Elu ei küsi kunagi, vaid loobib meie teele tihti olukordi, millega me arvestanud pole. Mõnikord mulle tundub, et olemegi siin selleks, et erinevates tingimustes kohanema ning elu usaldama õppida. Seda eriti viimasel ajal. 

Lembit tuli ootamatult, kordagi küsimata ning tiris mu sellest august poolkogemata paari osava tõmbega välja. Lembituga pole grammigi hirmu, vaid täielik vabadus, kõige siiramad tunded ja lakkamatu vajadus end iga kahe minuti tagant näpistada. Lembituga on ilusa igatsuse lained ja tervet keha läbivad magusvalusad judinad - sellised, mis gravitatsiooniteooria aeg-ajalt kahtluse alla seavad. 

Minus pole kordagi tekkinud küsimust, kas see on nüüd see «päris» asi. See lihtsalt on ja see on nii kuradi hea. Usaldada kedagi lõpuni, usaldada elu, ka lõpuni. Mitte püüda olukorda pidevalt enda kontrolli all hoida, vaid lasta vabaks - saagu siis, mis saab! Mitte, et ma selles kohutavalt osav oleksin, kindlasti mitte! Aga ma õpin, iga päev, sest lõpuks lähevad asjad ikka just täpselt nii nagu need minema peavad.

Paaniline hirm igasuguste sügavamate emotsioonide ees on maagilisel kombel mõne kuuga peaaegu täielikult hävitatud. Enam ei looda parimat samal ajal halvimaga arvestades. Ei peida end kookonisse ega jookse ära, sest selline kulgemine on absoluutselt hindamatu väärtusega. 

Tihti lõõbitakse, et naised tahavad kõike, kohe, praegu ja korraga. Eks selles ole oma tõetera sees - tahakski ju! Kohe tahaks Sinu lõhna tunda! Kohe tahaks end ümber kalli inimese põimida ja tema südamelööke kõrvus kumisemas kuuldes vaikselt uinuda. Kohe tahaks pliidi taga möllates segaseks kallistada ja kohe tahaks selgelt välja öelda, kui pagana tänulik ma iga Sinuga veedetud hetke eest olen. 

Nüüd vist kogemata ütlesingi. 

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles