Postimehe ja Moekuulutaja lugejamängust võtab osa lugeja, kes nädala sees on viimistletud välimusega ja nädalavahetustel võtab vabalt. Enda üllatuseks avastas ta, et meest see sugugi ei häiri.
Lugeja kirjutab: riietest olulisem on, et südamed tuksuks ühes rütmis
13. oktoober 2016, 11:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen esmaspäevast reedeni kõrgetel kontsadel käiv sirgendatud juustega siresäärne «kontoritibi». Nädalavahetuseti sõidame enamjaolt maale mehe ema juurde, kellel on kehv tervis ja kes vajab peale abikaasa surma maamajapidamises abi.
Ma naudin linnakärast pääsemist juba maale sõites, kui olen oma kingad veidi määrdunud tossude vastu vahetanud. Naudin ka seda, kui suur karvakera mulle tervituseks saba liputab ja jätab mu veidi pleekinud jopele sõbralikud käpajäljed. Nädalavahetus maal möödub meil tavaliselt töö tähe all - küll on vaja majas midagi nokitseda, küll puid teha ja riita laduda, küll muru niita, küll emaga poes käia ja see nimekiri ei lõppegi.
Me naudime väga seda aega maal. Näeme välja küll nagu rääbakad ja kordagi ei kisu mind meigipotsikute juurde. Seal olemegi vaid meie ise - ilma disainerrõivaste, ilma meigi ja sirgendatud juusteta. Need nädalavahetused muudavad meid veelgi lähedastemaks.
Üleeelmisel nädalvahetusel lõpetasime puude tegemist. Mees langetas ja vedas pärast metsast välja. Mina tegelesin okste kokku tassimisega. Mul olid jalas need õnnetud päevinäinud tossud, katkised teksad (kunagi olid nad veel täitsa terved), mehe vana jope ja külma tõttu veel selline «pätimüts» peas. Tegelesime siis mõlemad oma asjadega ja äkki nägin meest ennast pikalt jälgimas: «No ruttu, liigutame ka või? Tahaks sauna ajaks valmis jõuda,» kommenteerisin. Mees muigas ja ütles mulle armsaima asja maailmas: «Tead sa oled praegu seksikam kui oma mustas kleidis.» Alguses puhkesin naerma ja hakkasin selle teema üle lõõpima, aga alles hiljem sain mehe mõttest aru - ei ole tähtis, milline on see kiht, mis sind katab, nii kaua, kuni südamed tuksuvad ühes rütmis!