Postimehe ja Moekuulutaja lugejamängust võtab osa lugeja, kes mõistab hukka brändifanatismi, sest see on tema meelest mõttetu raharaisk.
Lugeja kirjutab: mehe brändihullus tegi mind ebakindlaks
10. oktoober 2016, 12:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tutvusin oma elukaaslasega kolm aastat tagasi. Härra on minust 15 aastat vanem, armastab kanda igasugu põnevaid bränditooteid, alustades Hugo Bossist ja lõpetades jumal teab kelle vaimusünnitusega. Natuke jääb mulje, et ta teeb seda pigem teiste arvamuse kui enda eelistuste pärast, aga see selleks.
Mina seevastu olen hoopis teisest puust - vahet ei ole, kas tegemist on Hugo Bossi või kaltsukast leitud riideesemega, millel puudub üldse tootjamärgistus - minu jaoks on oluline, et see meeldiks mulle ja et ma tunneksin end selles hästi. Pean tunnistama, et alguses sai minu enesekindlus kannatada, sest sõbrakese brändihullus tegi mind ebakindlaks. Tundsin justkui ma oleksin kuidagi halvem või vähem väärtuslik olnud, kuna minu riidekapis oli oluliselt vähem tuntud tootjate riideid.
Mäletan selgelt ühte jõulupeole minekut, kui panin selga lühikese punase seeliku, musta pitskäistega pluusi ja jalga mustrilised musta värvi sukad. Tema pilk mõõtis mind ülevalt alla ja alt üles. Sain aru, et midagi on valesti. Temale eriti ei meeldivat need igasugu pitsid, sest need pidavat jätma vanainimese mulje (vaat, kes räägib eksole). Loomulikult vahetasin riided ja kui ma ei eksi, siis need rõivaesemed kadusid minu kapist igaveseks, et ma jumala eest enam ei libastuks.
Eks ma nende pitsiteemaliste rõivastega olen ettevaatlik siiani aga üks on kindel. Tänaseks oleme kuidagi kokku kasvanud ja üsna harjunud teineteise maitse-eelistustega. Alles hiljuti ostsin endale veinipunase kleidi, mis ongi üleni pitsist. Kui selga panin, et talle seda näidata, sain kommentaariks «Opaa!»
Täna kannab ka tema heameelega riideid, mis on ostetud näiteks Croppist või Reservedist. Kinkisin talle eelmisel aastal jõuludeks Croppist ostetud triiksärgi, mille valgel taustal on punased ja sinised linnud. Tänaseks on see tema lemmikpluus, samuti leidsin suvel Otepää kaubamajast väga rõõmsa ja kena kollase särgi. Kui ta selle esimest korda selga pani, sai naiskolleegidelt hulganisti komplimente ja oma soovitud tähelepanu. Need särgid, mis tal eelnevalt kappi on ostetud - kallid moebrändid - on üldiselt hallides-mustades masendavates toonides. Ainus, mis seal maksab ja komplimente kogub, on nimi. Üldiselt ta neid ei kanna.
Usun, et elus on palju olulisemaid asju kui Hugo Boss ja Apple. Tuleb kanda ja osta seda mis meeldib, mitte seda, mis teistele võiks meeldida. Kellegi tähelepanu püüda või kellegi järel joosta kalli kaubamärgi pärast on mõttetu. Hugo Boss on küll kena meesterahva nimi, kuid tema ei oota sind õhtul kodus, ei küsi, kuidas su päev läks, ei võta sind õhtul kaissu. Oluline on inimene, mitte kaubamärk.