Kui ma olin laps, märkasin ikka vahel, et ema ja vanaema vahel mainisid sosinal, et neil on menses või pahad päevad. Siis ei saanud minna randa või üldse eriti kuskile ja pidi häbi täis silmadega hiilima toidupoes selle riiuli juurde, kus müüakse mähkmeid ja hügieenisidemeid. Uskumatu ikka, kuidas ajad on muutunud! Või kas nad ikka on?
Sel nädalal peeti Ameerikas Emmy televisiooniauhindade galat, mille juurde käis ka staaride solgutamine mööda punast vaipa. Kui kollane telekanal E! intervjueeris koomikut Amy Schumerit ja talle lõpetuseks tüüpilise punase vaiba küsimuse kleididisaineri kohta esitas, šokeeris Amy vastus intervjueerijat niivõrd, et see kukkus peaaegu poodiumi pealt alla.
«Ma kannan Vivienne Westwoodi kleiti, Tom Fordi kingi ja O.B. tampooni!» hüüdis kehatabude murdmise ja kontrollimatu suuvärgi poolest tuntud Schumer rõõmsalt. Siis hakkas ta tantsima ja juba minuteid hiljem reageerisid naised ülemaailma sotsiaalmeedia vahendusel joovastavalt. Mulgi, peab tunnistama, tegi Amy Schumeri julgus tuju terveks õhtuks heaks.
Asi ei ole ainult faktis, et naisnäitlejate intervjuud keerlevad alati seksistlikult kleidi-soengu ümber ja tollele E! mikrofonihoidjale oligi paras see piinlikkus, mida Schumer suutis välja võluda. Asi on ikkagi kõige rohkem selles, et millegipärast on siiani avalikult isegi mainimine, et on just see aeg kuust, totaalne tabu. See on saladus ja üks jõle koorem, mida hoolimata kogu maailma feminismist ikkagi väga paljud naised häbenevad. Ja mul on sellest häbist kõrini.
Aga kui nimetaks need hoopis ümber headeks päevadeks?
Kellelt poleks mõni jobust kolleeg või poiss-sõber paha tuju peale küsinud, et ega sul päevad ei ole? Miks sa niimoodi bitch’id, ehk on lausa PMS, menstruatsiooni õelam sugulane? Nagu nad oleksid kõik erilised naissuguhormoonide asjatundjad, pakuvad mehed siis oma teeneid sinu maha rahustamiseks, ise samal ajal üleolevalt irvitades. Aga kui mõne kuti kuuldes ilma paha tujuta juhtub jutuks tulema, et on tõepoolest niisugune lugu, siis on jama majas. Oh seda piinlikkust! Mis te siin nii avalikult menstrueerite!
Kõigist mu peikadest on ainult ühel olnud tõesti värskendav suhe minu päevadesse. Ma ei mõtle seda, kas kardetakse seksida või ei, sest need asjad käivad minu kogemust mööda ikka kirge pidi. Kui kirg on piisavalt suur, ei takista vallid, kraav ega tampoon, kui aga kirge ei ole, leiab alati vabanduse voodis kokku saamist edasi lükata.
Pigem hindasin just seda – ja need mälestused on nii toredad – kuidas ta mulle keset ööd poest hügieenikraami toomas on käinud või minuga koos rõõmustanud, kui hiljaks jäämisega kerget rasestumisvastast paanikat tekitanud päevad lõpuks kohale jõuavad.
Teate küll seda tunnet, kui vahel on kõigist pillidest ja muudest ettevaatusabinõudest hoolimata stardipäev nädalakese edasi lükkunud? See muide on täiesti normaalne ja ikka juhtub, aga on mind küll kalendrit vahtima ja hambaid krigistama ajanud. Ja siis, nagu esimene härmatis oktoobrihommikul, avastad sa ühel päeval, et jaa, nad on ikkagi lõpuks kohal. Just sel hetkel, mil sa isegi enam ei oodanud!
Vot neid tüüpe ei kutsu ma enam pahadeks päevadeks, need on oodatud ja armastatud head päevad ja väärivad igakülgset tähistamist! Sel puhul tasub klaasike šampanjat juua, soovitavalt koos kallimaga, osta üksmeeles pakike tampoone ja elust rõõmu tunda.
Elagu emakas!
Üldse peaksid naised oma kehasid rohkem tähistama, ja ma arvan, et sellest Schumer tahabki, et me aru saaksime. Peale selle on kaasaegse maailma juures lisaks nutitelefonidele hea just see, et poes müüakse väga palju erinevaid tooteid, millega verd taltsutada ja oma eluga ka sel ajal kuust edasi minna. Kõik need romantikud, kes ülistavad möödunud aegade ilus, kahekümnendate jazzimaailma või kuuekümnendate hipielu, võiksid korraks meenutada, mis naistel tol ajal püksis oli või ei olnud. Ei, ilmselgelt oleme ainult edasi liikunud ja ma ei jõua ära oodata, mida teadlased järgmiseks välja mõtlevad.
Samas, ega meil praegu ka kehv seis ei ole. Leidsin eelmisel nädalal poest leopardimustriga tampoone ja ma ei kavatsegi häbeneda, kui need näiteks kogemata maha kukkunud käekotist välja veerevad. Ma kavatsen öelda kõigile, kes küsivad, et kas see pole mitte suurepärane, et mul on emakas, täiesti töökorras emakas, mille sees ei ole ühtegi soovimatut rakubeebit! Ja ma eeldan, et mulle selle peale patsu lüüakse.
Sest need ajad, mil naised ei saanud üht või teist asja teha ja pidid küla serval kuu lõppu ootama, on lõplikult läbi. Teeme selle nüüd selgeks. Mu päevad ei ole pahad, nad tähendavad, et ma olen naine.