Mitte kellelegi ei meeldi teise inimese vingumine ja hädaldamine, kuid me kõik teeme seda ühel või teisel juhul. Mõnikord hädaldame eriti palju. Miks? Sest see on hakkamasaamise mehhanism. See on mõnikord ka appikarje. See on viis oma soovidest ja mõtetest teisele inimesele teada anda, isegi kui see pole positiivne ega ülesehitav käitumismuster. Inimesel ei pruugi olla paremaid vahendeid, et lahendada erinevaid probleeme, mis suhetes ja pereelus ette tulevad, mistõttu haarab ta kinni sellest, mida ta on elus ja ümberringi liigagi palju näinud – virisemisest. Küsima peaks hoopis, miks need naised nii üleliia palju hädaldavad?
Mõned põhjused, miks naised (ja ka mehed) võiks laskuda virisemiseni, on näiteks isoleeritus (väikesi lapsi kasvatades), nõrk koostöö või selle puudumine suhtes, ühe või mõlema kaaslase raskused vanemaks kasvamisega, ühe osapoole suurem koormatus kodutöödes ja laste kasvatamises, võimetus oma probleeme teisele mõistetavaks teha (üleüldse suhtlusprobleemid ja positiivsete käitumis- ja suhtlusmallide vähesus või puudumine), suhet lõhkuvad harjumused või hakkamasaamise mehhanismid (nt alkohol, kodust sage eemalolek, liigne sõpradega aja veetmine), ka liigne töötamine või liiga stressirohke töö, kaaslase pereliikmete halb suhtumine, kriitika ja pereellu sekkumine, liiga erinevad ootused üksteise suhtes (ja suutmatus neid sõnastada), raha. Ma täiesti mõistan, miks inimesed võivad tunda abitust ja koormatust ja püüda seda oma limiteeritud, viriseval viisil kaaslasele selgeks teha, sest ühe paari elus võib olla mõnikord talumatu hulk keerukaid olukordi.
