Lugejamängu raames kirjutas meile Anne oma toitumis- ja riietumisnippidest. Tahad vaatama minna meie kõigi lemmikkangelanna uusi seiklusi ning uurida, mis toimub filmis «Bridget Jonesi beebi»? Siis jaga vahvaid dieedi- ja riietumisnippe ning just sina võidki võita piletid Bridget Jonesi eksklusiivsele kinoüritusele Coca-Cola Plazas!
Eelmisel sajandil, mil kosmeetikat ja iluteenuseid nappis, tuli ise leidlik olla. Sai kasutatud isegi vanaemade nippe.
9. klassis koolipeole minnes, kus esinesid Urmas Alender ja Ruja, tahtsime klassiõega endale soengud teha. Pesime juukseid ja kiireks kuivatamiseks kasutasime tolmuimejat. Lokid tegime klassiõe vanaema vanade lokiraudadega, mis tuli pliidi peal kuumaks ajada. Seejärel sai paar korda paberisse vajutatud, et õige kuumus tunnetada (paber ei tohtinud enam pruuniks minna) ja seejärel krussitasime juukseid. Tookordsest peost on ka pildid alles, neid vaadates tuleb kõik veelgi enam meelde.
Põsepuna ei olnud, selle asemel sai kasutada huulepulka. Kui huulepulk sai otsa, ei visatud seda ära, vaid sai selle sisse sai panna tiku ja tikuga kraabiti värvi seni kaua, kuni põhi paistis.
Elu esimese Prantsuse lõhna ostsin 10. klassis. Poodi tuli müüki kaks Prantsuse lõhna. Tookord polnud isegi testrit, osta võis umbes. Vaatasin kahe erineva lõhnaõli karpi ja mõtlesin, kumba eelistada. Valik sai tehtud karbi põhjal. Ostetud lõhn oli Anais-Anais ja see maksis 35 rubla. Lasteaiakasvataja kuupalk oli tookord 90 rubla. Lõhn oli kui reliikvia. Peale pandi seda vaid erilistel hetkedel ja nii jagus seda aastateks. Hiljem olen laevapoes Anais-Anaisi nuusutanud, kuid vaatamata nostalgiale ei ole ma sama marki ostnud.
Kingade viksimiseks on hea kasutada banaanikoort ja selle sisemist poolt. Tööjuures banaani süües tõmban alati kingad üle, sest kontoris vaibaga põrandal tekib ikka tolmu.
Riietuse puhul kehtib ütlemine «ma ei ole nii igav inimene, et kanda igavaid riideid». Armastan värve, sest värvid tõstavad enesetunnet ja tuju. Lisaks tuntakse naist koti ja kinga järgi.