Lugeja kirjutab: paketireisija ja autoseikleja omavahel kokku ei sobi

Linda Pärn
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

29-aastane Kaitit kirjutab meie lugejamängu raames toreda loo sellest, kuidas nad mehega koos haigeks jäädes lähedasemaks said. Kirjuta Sinagi, et võita ööbimine Hektor Design butiikhostelis.

Mäletan väga hästi esimest korda, kui oma toonase elukaaslasega «päris» reisile läksime. Meil oli õnnestunud kõrvale panna piisav summa, et osta pakettreis - see oli minu nõudmine ja soov, mul oli niisama autoga mööda Poolat sõitmisest korralik kopp juba ees. Mu elukaaslane nimelt armastas väga reisida, aga oli kohutavalt kokkuhoidlik, seega nägid meie reisid enne seda korralikku esimest reisi välja nii, et istusime autosse, pakkisime selle kiirnuudleid, veekanistreid ja magamiskotte täis ja sõitsime mööda lõputuid Ida-Euroopa teid. Alguses ehk oligi põnev, aga mitte eriti kaua - tahaks näha, kes ei tüdineks kiirteeäärsetes peldikutes enda pesemisest?

Pakettreis viis meid Egiptusesse, oli all-inclusive, joogid ja söögid hinna sees, bassein, särgid-värgid. Tundus nagu paradiis!

Esimesed päevad nautisime basseini ja mere ääres lebamist, tasuta jooke ja ühel õhtul käisime ka kohalikus restoranis. Kõik oli muidugi puhas turistikas, kuid ometi õnnestus meil saada kohutav toidumürgitus. Pärast seda, kui olime kaks päeva vaheldumisi vetsu pärast võidelnud, läbi õhukeste seinade teineteise kõige delikaatsemate ihuhädade hääli sunnitud olnud kuulama - noh, võib öelda, et ma pole iial end oma elukaaslasele nii lähedasena tundnud... Ausalt, igasugune häbitunne kadus küll ära, kohe kuidagi kergem oli pärast seda. Ei põdenud enam, kas äkki ehk mind kogemata puuksutamas ei kuule. Küll aga suutis mu elukaaslane vinguda nii, et vähe pole, kuidas kõiges on süüdi see loll restoran, hotell, riik ja kontinent ning et kui me oleksime läinud ikka autoga Slovakkiasse suusatama, siis juba kiirnuudlitega sellist asja juhtunud poleks.

Ometi sai ta endiseks elukaaslaseks, seda küll mitmetel põhjustel, kuid ühte võib ikkagi meie mõnest reisist järeldada: paketireisiinimene ja autoseikleja ei sobi omavahel juba põhimõtteliselt kokku!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles