Viies ja kuues tervisenädal on möödunud kõikuvas meeleolus – kord motivatsioon tuleb, siis jälle läheb. Kaasa ei aita absoluutselt tõsiasi, et kaal püsib jonnakalt paigal. Miinus kolm kilo ja no ei liigu enam allapoole. Kui, siis vahel uuesti üles, nii võib see päeva jooksul mitme kilo kaupa pendeldada. Milles siis ometi asi?
Kui trennikaaslastele enne üht trenni muret kurdan, tuleb välja, et ma pole ainus, kes selle murega hädas. «Mul ei saa sõbranna aru, kuidas võib olla, et ma samal päeval võin kaaluda nii 67 kui 70 kilo!» muigab ta ning tunnistab, et ka tema jaoks on see ääretult frustreeriv. No tee, mis sa teed, omast arust oled jube tubli, aga kaalunumbris see ei kajastu.
Räägime ka toitumisest ning kui nad kuulevad, et S Healthi andmetel on mu päeva keskmine kaloraaž kuskil 1200, teevad kõik suured silmad. «Liiga vähe!» on ühine otsus. Mnjaa, mõtlesin ise ka vahepeal, et liiga vähe, aga tundub kuidagi jabur sundida end allavõtmiseks rohkem sööma. Ei taha nagu uskuda, et mõne päevaga siin mu keha on otsustanud juba näljarežiimile minna, streigi korraldada ning kogu olemasolevast rasvast kümne küünega kinni hoida. Ahjaa, üks tark hinnang anti veel, ikka see vana klassikaline «lihas kaalub rohkem kui rasv». Ka selles osas olen ääretult skeptiline, vaevalt et ma nüüd siin kuu ajaga kuskile rasva vahele tohutu lihasmassi kasvatanud olen… Kuigi, tuleb tunnistada: peeglisse vaadates on muutusi märgata. Lihased hakkavad tõesti rohkem juba välja piiluma, eriti jalgadel, samas on ju näha, et vanad armsad pekid on ka kenasti alles. Kokku annab see üsna humoorika vaatepildi.
Pöördusin nõu saamiseks Vormiloojate peatreeneri ja toitumisnõustaja Egert Oiovi poole, kellel rohkem tarkust. Kõigepealt tahtis ta muidugi teada, mida ma üldse teinud olen. Tol päeval oli üks neist hetkedest, kui tundus, et kõik on nii mõttetu ja et miski ei muutugi iialgi, see kõik on liiga raske, elu on ebaõiglane, rasvad jonnakad, liikumine igav, trenn kaugel, raha otsas, silmad unised ja üleüldse, igavene rist ja viletsus on see elu! Kui aga Egertile reastasin, mida ma üritan teha, sain lõpuks isegi aru, et oi, tegelikult olen ma ju juba päris mitu edusammu teinud!
Sõprussuhted toitumisäpiga
S Health arvutas välja, et peaksin sööma 1750 kalori väärtuses kaupa, mis kuidagi märkamatult on tõesti 1200ni langenud. See-eest on hommikusöök praeguseks lahutamatu osa päevast – kodus on selleks jätkuvalt kaks praemuna kahe teraleiva peal, töö juures saan sarnase võileiva kohvikust. S Healthi andmetel annab see mulle umbes 350 kalorit. Ka olen tublilt püüdnud pigem hoida portsud tihedamad, kui et õhtul terve päeva söök sisse süüa, olgugi selleks siis potitäis tomatimahla põhjal tehtud suppi herneste, selleri ja kitsejuustuga (mu suvine lemmiksupp!). Kontoris lõunatades valin kohvikus liha kõrvale ainult aurutatud köögiviljad ja salati, muid lisandeid ei võta. Ning ka õhtuti püüan pigem süüa kodus liha salatiga, samas tõesti väga hulluks oma dieeditamisega pole läinud. Kui on pastaisu, teen pastat, praegu saab pärast maalkäiku ka avastada näiteks suvikõrvitsaroogasid seitsmel eri moel.
Tark masin ütleb aga pidevalt, et puudu jääb mul kaltsiumist ja rauast. No ma pole lihtsalt piimasõber! Juustu suppidesse panen, aga niisama käsi selle järele ei tõuse, piim sobib minu arust ainult kord poolaastas pannkookide kõrvale ja kodujuust, mida kõik kiidavad, tekitab minus «meh»-emotsiooni.
Egert Oiov on ääretult julgustav ning meenutab, et kaalulangetamise peamine eesmärk on langetada rasvaprotsenti: «Ehk tähtis on see, et paraneks üldine pilt, mitte kaalunumber. Mulle isegi tundub, et 5-6 kilo kahe kuuga ongi natuke palju, üldiselt võiks kaalulangetamise tempo olla 1-2 kilo kuus.» Egert ütleb, et kui kaalunumber hakkab kiirelt kukkuma, siis üldiselt näitab see, et suurem osa kukkuvast kaalunumbrist ongi lihasmassil ning mida aeglasemalt kaalu langetada, seda rohkem suudab organism kaotada just rasva arvelt. «Kindlasti saab siin täheldada ka seda, et esimesed nädalad, isegi kuud langeb kaal tunduvalt kiiremini, eriti kui ollakse harjunud sööma palju. Põhjuseks saab siin pidada mitte niivõrd kiiret rasvast vabanemisest, vaid seda, et organism ei talleta enam soolestikus senises koguses «kraami» – sellest ka alguses kiiresti kukkuvad kaalunumbrid.»
Paistab, et midagi olen ma ometi ka õigesti teinud, Egert ütleb, et minu püüe samm-sammult liikuda on kindlasti õige idee. «See on lihtsam ja talutavam, kui viia sisse kohe kardinaalsed muudatused. Eks nii keha kui vaim vajavad harjumist.»
Katsetama!
Minu 1200kalorilist keskmist hindab ta kindlasti aga liiga väikseks ning soovitab kaalulangetamiseks hoida kaloraaži 1500-1700 juures ning mitte lasta ligi hiilida piinaval näljatundel. Samuti soovitab ta julgelt süüa näiteks puuvilju ja muna. Rauda peaksin ma samuti otsima teada-tuntud kohtadest: kõiksugustest lihatoodetest (millest parim muidugi maks, aga ka taine veise- ning sealiha), samuti täisteratoodetest (tatar, leib), loomulikult ka maasikad, punane peet jms. Mida aga teha mu vähese sõprusega piimatoodete osas? Egert soovitab leida alternatiive, mida võiksin oma toidulauale liita: jogurt, keefir, kohupiim, samas on heaks allikaks ka pähklid, mandlid ja seemned, kuid nende puhul tuleb arvestada, et saadav kalorihulk on üpris suur. «Üheks variandiks soovitan ka kala – seda, mida saab süüa koos luudega. Seal on kaltsiumi sisaldus eriti suur,» annab Oiov nõu.
Paar head nõuannet annab ta veel ning meenutab, et kõik kehad ongi individuaalsed. «Kõik on katsetamise küsimus,» ütleb Egert Oiov. «Soovitan süüa natuke rohkem ja proovida, kuidas mõjub. Proovi ka varianti, et sööd ühel-kahel päeval umbes 5-10 protsenti oma normaalsest kaloraažist rohkem – tekib kerge ülejääk ja tuled energiadefitsiidist välja, seedimine läheb paremini tööle ja keha saab aru, et «näljutamine» on läbi ning unustab säästurežiimi. Proovi, kuidas toimib!»
Lõpetuseks lohutab ta mind: «Ära seda kaalu seismist väga tõsiselt ka võta! Vahel võibki olla kaks-kolm nädalat selliselt, et mitte grammigi ei liigu alla. Peale seda läheb jälle korraga suurem number. Keha ei ole masin ja sellega tuleb arvestada.»
Post Scriptum.
Ahjaa, mis värk selle rasvast rohkem kaaluvate lihastega siis ikkagi on? «Nullist algajate puhul kasvab lihas tõesti kiiremini, aga loomulikult ei ole siin tegemist kilodega. Maksimaalseks lihaskasvuks võib pidada «andeka» inimese puhul umbes kolm-neli kilo aastas, naistel on see number enamasti poole väiksem. Seega kindlasti ei kasva paari kuuga meeletu lihasmass, kuid see võib kehakaalu grammides siiski mõjutada. Seega ei ole see nii oluline argument, sest energiadefitsiidi korral väheneb koos rasvaprotsendiga ka vähesel määral lihasmass,» selgitab Vormiloojate juht Egert Oiov.