Blogija Andrea Fifield kirjutab YourTangos sellest, et nemad otsustasid abikaasaga, et mees jääb koduseks ja hakkab lapsi kodus õpetama. Kuigi see on täiskohaga töö, küsitakse Fifieldilt sageli, kas tema mees ka mingit tööd teeb.
«Abikaasa on me laste koduõpetaja, aga minult küsitakse ikka, kas ta tööl ka käib...»
17. august 2016, 19:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Te peaksite nägema, millise näoga mõned inimesed mind vaatavad, kui ma ütlen, et mu abikaasa on meie laste koduõpetaja. Esiteks, koduõpe? Mis see veel on, mingi liikumine? Ja teised, su abikaasa teeb seda? Kas teie perel on midagi viga?
Tunnistan ausalt: mina ja mu abikaasa ei sobitu üldse traditsioonilistesse soostereotüüpidesse, seega edu teile, kes te üritate meid nendesse rollidesse suruda. Mu abikaasa nutab romantiliste filmide ajal ja talle meeldib oma tunnetest rääkida. Ta on palju parem poodleja kui mina. Ta on lastega nii osav, et nad käiks kogu aeg tema kannul.
Mina olen pigem kinnine. Kui ma tahan oma tundeid väljendada, siis ma kirjutan neist. Mind on raske nutma ajada. Ma armastan lapsi, aga nad ei taha minu sabas käia ja mulle tundub, et ma pole ka kõige kannatlikum inimene maailmas.
Seega pole mingi üllatus, et me ei sobi traditsioonilistesse rollidesse. Mina töötan koolis õpetajana ja teenin hetkel perele raha. Tema on päeva ajal meie laste koduõpetaja ja õhtuti ujumistreener. Meie perele selline asjade korraldus sobib. Mõni mees võib tunda, et tema mehelikkus on ohtu seatud, kui naine käib tööl ja teenib temast rohkem raha, aga meie võtame seda kui meeskonnatööd.»
Fifield kirjutab pikemalt meeste ja naiste võrdsusest ning tõdeb, et tema ei vaja seda, et mees rahaliselt tema eest hoolitseb, sest ta on täiesti suuteline seda ise tegema. Aga kui tal peaks mehelt midagi vaja olema, siis on mees suutnud talle seda alati ka pakkuda.
«Ta on pakkunud mulle käsi, mis on õrnad, samas tugevad. Tema jalad on sageli olnud mulle teejuhiks. Tema käed on tihtilugu kandnud minu koormat. Tema silmad on tavaliselt vaid minule suunatud. Tema sõnad on julgustavad ja positiivsed. Ta võimaldab mul suurelt unistada. Ma loodan, et meie poeg võtab temalt eeskuju.
Iseloom on oluline ja selle järgi peaks meest mõõtma. Mitte selle järgi, kui kõrgele ta karjääriredelil on suutnud ronida. Mitte selle järgi, kui paks on tema rahakott. Mitte selle järgi, mitu naist ta suudab ära võluda. Meest tuleks mõõta selle järgi, mida ta on valmis oma pere heaks tegema. Meest tuleks mõõta selle järgi, kas teda hirmutavad haritud ja iseseisvad naised.
Meest peaks mõõtma selle järgi, kui ta suudab panna minusugust tugevat lõunaosariikide naist ja tervet majatäit lapsi endale järgnema.»