Toitumisteadlane jagab nippe: kuidas meelitada väikelast sööma?

Mai Maser
, toitumisteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Caro / Scanpix

Väikelapsele sobivat mitmekülgset toitu hakkame pakkuma juba imikueas ning koos mälumislihaste ja hammaste arenemisega lisanduvad lapse menüüsse närimist vajavad toidud. Iga uus toit vajab harjumist. Üks laps kohaneb kiiresti, teine aga aeglasemalt. Oluline on, et laps sööks kõikidest toidugruppidest: piimatooted, puu- ja köögiviljad, liha- ja teraviljatooted. Toitumisteadlane ja Tartu Ülikooli emeriitdotsent Mai Maser annab nõu.

Igal toidukorral ei söö laps ühtmoodi toidukoguseid, kuid kui ta sööb liiga vähe või keeldub mõnede toitude söömisest üldse, siis on viimane aeg läbi mõelda toitumiskäitumine nii selles osas, mida pere sööb kui ka see, kuidas süüakse! Eriti murelik tuleb olla siis, kui lapsel on liiga vähene kehakaalu lisandumine, mis on esimeseks vihjeks sellele, et laps ei saa vajalikku toidukogust kätte. Kui laps aga sööb valikuliselt ja keeldub mõnedest toitudest, siis sellega kaasneb teatud toitainete puudus, mis otsekohe ei torka silma, kuid toob kaasa hilisemaid tervisehäireid. Tavaliselt reguleerib laps ise enda toidukoguse ja kui ta ei taha enam süüa, siis ta kas pöörab pea ära, võtab põlle eest, teeb tõrjuvaid liigutusi, raputab pead, lihtsalt hakkab toolilt maha ronima või ütleb, et ta ei taha. Paraku on ka lihtsalt väikese isuga või hoopi isutuid lapsi.

Võtmeks kindlad söögiajad

Kui väikelaps ei taha süüa, siis tuleb alustada söögiaegade ülevaatamisest. Elu muutub kogu perel lihtsamaks ja tervislikumaks, kui on kujundatud kindlad söögiajad ja vahepeal ei anta lapsele midagi näksimiseks (küpsiseid, saiakesi, vorstitükki, magusat jooki jm). Kellaaegadest ja ajavahedest kinni pidamine ei ole pelgalt kella vaatamine, vaid terve rida tegevusi, mis kaasnevad söömisega. Need on tavalised ja vajalikud ettevalmistused isu tekkimiseks.

Isuga on seotud kõik meeleorganid: silmad toidu ja toidulaua vaatamisel, nina toidulõhnade nuusutamisel ning kõrvad toiduvalmistamisega ja söömisega seotud helide kuulmisel. Söögiaja lähenemisel väikelaps juba teab, millised tegevused ja toimetused sellega kaasnevad: laua katmine, külmkapist vajalike asjade võtmine, pliidi juures keetmine või küpsetamine. Last ei ole vaja köögist eemal hoida, vaid vastupidi! Ta tahab kaasa aidata ning otsib ise enda kruusi või lusika, aitab ise jõudumööda midagi veel teha. Mida suurem laps on, seda rohkem saab ta toidutegemisele kaasa aidata – rebida salatilehti, harutada lahti lillkapsast, valada piima, koorida muna, määrida võid leivale. Peale selle on väikelaps uudishimulik ja tahab kõike proovida. Seda ei tohi keelata ning sellest saabki alguse mitmekülgne toitumine.

Oluline on ka ühine toidu tegemine. See aitab kaasa erinevate toiduainetega tuttavaks saamisele ning tuttavat toitu sööb laps alati parema meelega. Teda saab kiita ja innustada enda tehtud toitu sööma. Juba toiduvalmistamise ajal saab lapsele anda proovida väikeseid koguseid ja koos arutada ka, kas näiteks juurvilju on parem riivida, tükeldada või hoopis keeta pehmeks ja siis süüa. Vähem armastatavateks toitudeks on sageli väikelastele aedviljaroad ja kala. Aedvilju tuleks pakkuda eraldi, et laps tunneks nende maitset – kuidas maitseb kõrvits ja kuidas kartul. Sedasi harjub laps nendega ja teab, millega on tegemist. Sellepärast ei ole päris hea anda väikelastele püreeritud suppe. Kui ta näeb, mis supi sees on, siis saab sealt eraldi süüa hernest või porgandit ning need on ahvatlevad. Talle saab ka selgeks, et erinevatel suppidel on erinev maitse ning üks meeldib paremini kui teine. Sedasi ei tekki ka olukorda, kus supp on üks mittemaitsev segane leem.

Väikelapse mängude hulka kuulub sageli nukkudele või mänguloomadele supi keetmine. Oskuslikul innustamisel saab laps abi päris toiduainetest supi koostisosade valimisel ja lõpuks ka valmis keedetud supi proovimisel. Nii harjutakse sööma aedviljasuppe.

Värvimängud

Mängeldes saab kokku panna erinevaid värve ja neid proovida. Ajaga kujunebki harjumus süüa kõike, sest iga tegevusega kaasneb ka jutuajamine. Hiljem õpib laps ka märkamatult aru saama arvudest – kas võtta üks või kaks porgandit! See on põnev ja huvitav üheskoos tegemine, millega saab ahvatleda isutut last sööma.

Mõnikord väikelaps ei söö sellepärast, et toit on liiga kuiv või kõva, kuid põhimõtteliselt ei ole lapsel toiduaine vastu midagi. Enne lapsele andmist tuleb vanemal ise toitu proovida ning vahel tuleb muuta valmistamisviisi või lisada juurde vedelikku, kas koort või rasvainet. Kui väikelaps on liigse magusa toiduga harjunud, siis võib olla ka raskusi soolase toidu andmisega ja ta lihtsalt ei söö seda. Sellepärast ei tohi liialdada magusate kohukeste ja kreemidega. Lapsed harjuvad nendega ruttu ja hakkavadki nõudma näiteks ainult magusaid piimatooteid, millest tulenevalt aga väheneb teraviljatoodete ja aedviljade söömine. Sama puudutab ka keediseid ja sagedast «moosisaia» söömist.

Suhkruga magustoite võiks sagedamini asendada marjade ja puuviljadega, mis lastele maitsevad. Koduste keediste valmistamisel kasutame suhkrut, sest muidu need ei säili. Loomulikult on keedised head maiustamiseks ning neid ei võiks süüa nii palju, et kannataks muu toidu söömine. Keedis on alati parem kui kompvek! Kui laps ei taha putru süüa, siis võiks proovida seda anda keedisega, ehk aga eelistab laps pudru peale hoopis võid. Väikelapsele tuleb anda erinevaid valikuvõimalusi ja vaheldumisi anda igat toitu!

Reegliks peaks olema see, et mingil juhul last ei tohi karistada, kui ta ei söö. Tuleb olla kannatlik ning läbimõeldult uute toitude tutvustamine aitab kujundada lastel tervislikke söömiseelistusi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles