Iga aastaga diagnoositakse üha rohkematel lastel autismi, mis võib Eesti autismiühingu esinaise Marianne Kuzemtšenko sõnul tuleneda lihtsalt oskusest probleemi näha, kuna psühhiaatrite hinnangul on autism meis kõigis olemuslikult sees.
Autismiühingu esinaine: meis kõigis on nii mõnigi autistlik joon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna lastehaiglas lisandus mullu 26 uut autismi juhtumit. Kuzemtšenko spekuleeris, et kui nimetatud arv tõele vastab, võib vabariigi peale aastas teist samapalju juurde tulla. Paraku jääb see vaid oletuseks, kuna autismi diagnoose kokku ei loeta.
Autismiühingu esinaise sõnul on kasvutendentsil mitmeid erinevaid põhjuseid: «Tõenäoliselt oleme lihtsalt targemad, ühiskond areneb edasi, oskame täpsemalt näha ja sõnastada asju.» Loetellu lisas ta veel meditsiini arengu, keskkonnategurid ja inimeste elukombed.
Viimast silmas pidades rõhutas naine, et kindlasti ei saa samas lapse häires süüdistada ema eluvalikuid: «Autism ei vali vanemaid, kellel on kehvad elukombed, kes suitsetavad, tarbivad alkoholi või narkootikume.» Selliseid lapsi pidavat tema kinnitusel sündima ka täiskarsklaste, väga korralike ja tarkade pereinimeste juurde.
Autismi teket mõjutavad osaliselt kõik meid ümbritsevad ja tarbitavad kahjulikud ained, kuid need pole ainsateks teguriteks, märkis Kuzemtšenko. Inimese organism on liiga keerukas, mistõttu ei osata täpseid häire põhjuseid veel sõnastada.
Samuti pole selge, kas autismi puhul on tegemist kaasasündinud häirega. Sünnitusmajas ei saa seda imikul kindlaks teha, kuna üheks diagnoosikriteeriumiks on kõne, selgitas naine. «Üldiselt on autism suhteliselt hästi diagnoositav kuskil 2. kuni 3. eluaastast.»
Häire avastamine sõltub autismiühingu esinaise sõnul jällegi perest ja haiguse raskusastmest: «Kui on kodune laps, siis on ka juhtumeid, kus diagnoosini jõutakse vahetult enne kooli, kui on näha, et mingid asjad ei toimi ja koolid ei taha vastu võtta.» Kergemate haigusjuhtumite puhul võib ette tulla, et autism tehakse kindlaks alles 4. või 5. klassis.
Erinevad psühhiaatrid leiavad, et tegelikult on autism meis kõigis olemuslikult sees, tähendas Kuzemtšenko. Paljudest teguritest sõltub, et kellel, mis kujul ja millal ta välja lööb. «On ka neid, kellel ilmnevad autistlikud käitumisjooned näiteks pärast rasket traumat või avariid.»
Autismi ei maksa ennatlikult kahtlustada
Kuzemtšenko kinnitusel ei maksa lapse iga probleemi korral kõige hullemat arvata: «Meis kõigis on nii mõnigi autistlik joon olemas. Küsimus on selles, millal takistab see normaalset elu, funktsioneerimist ja elukorraldust.»
«Kui tõesti lapsel kõnet üldse ei tule, laps on kontaktitu või vastupidi hüperaktiivne, siis see võib olla üks märk, et midagi on valesti,» tõi naine välja. Ei saa aga mainimata jätta, et tuleb ette juhtumeid, kus kahtlustatakse ühte ja diagnoosiks tuleb hoopis miski muu.
Kõige selgemini saab võimalik probleem autismiühingu esinaise sõnul nähtavaks lasteasutustes: «Kui laps teistega üldse ei haaku, ei tee tööd, ei mängi, temaga kontakti võtmine on keeruline, ta ei allu eriti korraldustele, tal on erinevad söömishäired, võivad olla ka unehäired, pilkkontakt kas puudub täiesti või on kummaline – seal on hästi palju erinevaid kriteeriume, mille järgi oletada, et võib tegemist olla autismiga.»
Kuzemtšenko ei taha aga öelda, et kui laps otsa ei vaata, siis peaks ta arsti juurde viima. «Ei maksa vanematel minna paanikasse, kui laps näiteks kakleb lasteaias kellegi teisega. Võib-olla on põhjus hoopis milleski muus,» rahustas naine.
Kui aga lasteaiast tuleb signaale, et probleeme ilmneb mitmetes valdkondades, siis võib kaaluda häire olemasolu kontrollimist. «Kindlasti ei tohi vanemad ise diagnoosima hakata ega ka lasteaiakasvatajad, sest selleks on olemas vastava väljaõppega spetsialistid,» rõhutas ta.
Häiret nähakse alles paljude sümptomite koos ilmnemisel – diagnoosimisel võetakse aluseks kolm erinevat valdkonda, millest peab olema täidetud teatud arv kõrvalekaldeid, misjärel saab öelda, kas tegemist on autismiga.
Nii mõnelgi lapsel kinnitatakse vaid autistlikud jooned, mis tähendab, et autismi diagnoosiks pole tal piisav arv häirele vastavaid tunnuseid väljendunud, selgitas Kuzemtšenko. Iga raskustaseme tuvastamine on siiski oluline otsustamaks, kuidas edasi käituda ning kas laps vajab erinevat õppemetoodikat ja suhtlemist.
Eesti autismiühingu kodulehel välja toodud autismihäirete esinemissagedus üldpopulatsioonis:
10 : 1000 – normaalne, kuid autistlike joontega
5 : 1000 – Aspergeri sündroom / atüüpiline autism
1 : 1000 – autism / atüüpiline autism
7 : 1000 – vaimne alaareng