Psühholoog soovitab: et rahaasjad suhet kraavi ei ajaks

Kätlin Konstabel
, psühholoog ja pereterapeut
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PantherMedia / Scanpix

Raha ja armastus, raha ja suhted, raha ja tunded – see ei kõla väga mõnusalt, ega? Aga kõlagu kuidas tahes, peres või kallimate vahel tulevad jutuks sissetulekud-väljaminekud ja et raha võiks ikka rohkem olla. Võivad tulla ka tülid. Raha tundub olevat asjalik teema, ent ometi on rahast rääkimine oma kallimaga paljude jaoks raskem kui seksist rääkimine. Suur armastus ja kirg ju, unistused – raha teema võib tunduda madal, sobimatu, piinlikki. Eriti kui millegagi rahul polda. Ent ometi annab nii vältida suuri ja teinekord aastaid kestvaid pingeid tulevikus. 

Kõige mõistlikum olekski esimesed rahajutud maha pidada kohe siis, kui tundub olevat ikka päris õige suhe ja plaanitakse kokku kolida. Sellest, mismoodi kumbki oma rahadega toimetab, suhtesse rahalist panustamist ette kujutab ja eeldab. Enda reaalsus (palju ma teenin, millele mu raha kulub, kas on võlgu) ja ootused teisele. Põhjust rahateema üles võtta tihtipeale on, sest seda, kuidas teine rahaga ümber käib, on ju näha. Kas ikka peab nii kallisse/odavasse ööklubisse minema? Kas kaaslase palk ikka kannatab selliseid firmakaid osta või siiski mitte? Kallim peab loomulikuks, et väljas käies maksab alati teine?

Tähelepanekuid tehakse ikka. Ja kui juba suhte alguses märgatakse, et kaaslane annab seda va krabisevat ikka väga kergelt välja, elab erinevaid laene võttes või kulutab asjade peale, mis meile üldse ei meeldi, siis on ju tõenäoline, et ega see käitumine iseenesest muutu. Või kui üks pool eeldab teiselt automaatselt suuremat rahalist panustamist – ja seda pidevalt – siis oleks sel teisel arukas mõelda, kas talle nii ikka sobib, sobib aastaid. Ja vastupidi – kui kaaslane peab loomulikuks, et tema maksab kõik arved ja vastutab pere majandusliku heakäekäigu eest, siis kas see ikka teisele poolele sobib. Armunud olles võib see tunduda küll väga nunnu, kui öeldakse, et «ära muretse, sina võid kõik oma palga enda peale kulutada», aga kui suhe enam roosiline pole, võib nunnust jutust halval juhul saada jutt «kõik siin majas on minu teenitud raha eest ostetud!».

Rahalised erimeelsused võiks olla lihtsalt lahendatavad, kui need poleks tegelikult väga tugevate emotsioonidega seotud ja rahakäitumise juured ei oleks päritoluperes. Meie tõekspidamised ja harjumused on kujunenud päritoluperes kasvamise aastate jooksul – seega on neid ka teinekord päris keeruline muuta, isegi kui soovi selleks justkui on.

Kui meil tuleb oma suhtes hakata rahaga seoses toimetama oluliselt teisiti, kui me nägime oma vanemaid tegutsemas – ja me arvame, et vanematel rahaga seoses tülisid polnud – siis võime olla suures segaduses. Kui meil lapsena oli näiteks teada, et taskuraha saab vähe ja selle peab välja teenima, võib mõte võsukesega helde olla ja teda töötamisest säästa tekitada pahameelt. Peret rahaliselt üleval pidav pool võib tunda suurt masendust (mida isegi seletada ei oska), kui aastaid ja aastaid püüab alla suruda mõtet: kas teda mitte ära ei kasutata või kas kaasa oleks üldse temaga koos, kui poleks rahalisi põhjuseid.

Kui sellises peres on lapsed, võib kuskil olla ka hirm: mis saab laste heaolust, kui töölkäiva vanemaga midagi juhtub? Või kui üks pool peab iga sendi kulutamise asjus teisele aru andma – see võib olla väga alandav. Või kui ühe abikaasa suur osa sissetulekust läheb tema vanemate või täisealiste õdede-vendade toetamisele või hoopis oma hobidele ja pere eelarve on seetõttu pingeline... Aga rääkida sellest nagu ei osata ega julgeta. Siis võib samuti koguneda palju kibedust ja tihti leitakse hoopis muid põhjuseid teisele etteheiteid teha. Kui meie arvates peaks näiteks elukaaslased peres omama ühist rahakotti, kõik kulutused peaks olema läbi arutatud ja pangakontodki ühised, siis võib meil tekkida väga suur ärevus, kui kaaslane soovib hoida suuremat privaatsust ja võimalust oma rahaasju rohkem ise otsustada.

Mida siis teha, et raha teenimise ja kulutamisega seotud teemad suhet ei rikuks?

Esiteks, julgeda neist asjust üldse rääkida, aga mitte nii, et «minu meelest on õige nii ja nii ja sina teed valesti». Rääkida sellest, mismoodi ma end tunnen, kui ma raha osas ise käitun nii või partner naa. Rääkida sellest, kust meie rahaharjumused tulevad, mis loogika meie jaoks seal taga on ja olla valmis aru saama sellest, et teisel on rahaharjumuste taga oma põhjused. Rääkimisega saame anda endast maksimumi, et meie kaaslasel oleks võimalik meid mõista.

Teiseks, mõtleme enda jaoks selgeks ning siis räägime ühiselt läbi rahaga ümberkäimise põhimõtted. Nende üldistusaste võib olla erinev (tõsi, kokkulepe, et üheeurosed ostudki tuleb kooskõlastada, ei pruugi olla praktiline), oluline on, et kõik saaksid neist ühtemoodi aru. Aga peame meeles seda, et olgu kui suur armastus tahes – 21. sajandil oleks arukas eeldada, et mõlemal partneril võiks pikas perspektiivis olla võimalik omaette rahaliselt hakkama saada ja huvitavat tööd teha, kedagi ei tohi sundida ei üksi peret üleval pidama ega ka kodus istuma. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles