Lihtne on mõista, miks võib üks inimene teist armastamata viimase südame murda – kui me ei vasta nende tunnetele, kes meid armastavad, siis teeme neile tõenäoliselt haiget. Kuidas on aga võimalik, et korraga inimest armastame ja teda haavame?
Miks teeme alati haiget neile, keda armastame?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Armunutel on väga kerge üksteisele tahtmatult haiget teha. Kuna partnerid tähendavad teineteise jaoks niivõrd palju, võib iga süütu märkuse või käitumise taga näha, et tegelikult ei kavatsetud armsamat riivata, kirjutas filosoofiaprofessor Aaron Ben-Zeév portaalis psychologytoday.com.
Näiteks võib inimene väga palju aega tööle pühendada ning seetõttu enda partneri unarusse jätta ja viimasele tahtmatult haiget teha. Mida rohkem kallimad koos on olnud, seda võimalikumaks saab üksteise haavamine. Peame armastatud inimesi väga oluliseks, mistõttu suudavad nad meile nii suurt rõõmu kui sügavat pettumust valmistada.
Olukorras, kus meil pole millestki väärtuslikust ilma jääda, tunneme nördimust harva. Armastuses, mis tähendab meie õnne ning paljusid kalleid kogemusi, on kaotada palju. Seetõttu on südameasjades levinud pettumus ja äng, mis teevad haiget.
Väidetavalt pole tõeliselt õndsat armastust olemas. Nii selgus ka pooletuhande armunuga uuringust, et pea kõigi osalejate eeldusel on kirglik armastus magusmõru kogemus. Lisaks on leitud, et tugeva kaitserüü omandanutel on armastusega vähem kogemusi kui nõrgema kaitsepositsiooniga inimestel. Seos viitab, et armastus nõuab inimeselt sellist haavatavust, et valu saab võimalikuks.
Tahtlik haavamine
Eeltoodud kaalutlused näitavad, kui lihtne on teha armastatule kogemata haiget. Kuid kõige kallimate tahtlikult haavamisel on palju keerulisemad põhjused. Üks oluline tegur on vastastikune sõltuvus, mis armastuses tähtsat rolli mängib.
Üksteisest sõltumine võib esineda soovimatul määral – armsamad võivad end partnerist liiga sõltuvaks pidada või vastupidi. Armastatule haiget tegemine võib saada abinõuks – tavaliselt viimaseks -, et sõltumine sobivaks kujundada.
Kuna kaks inimest, kes on suhtes, püüavad üksteist õnnelikuks teha, on vastastikune sõltuvus mitmeti kasulik. Kuid ka iseseisvus on inimeste enesehinnangule vajalik. Näiteks on uuringust selgunud, et kõige levinumad viha motiivid on võimu, iseseisvuse või parema imago taotlemine. Viha peetakse paarisuhte tugevdamise või muutmise nimel tõhusaks vahendiks.
Taolist käitumist võib sageli näha vanema-lapse suhetes – noored haavavad enda vanemaid sõltumatuse väljendamiseks. See käitumine saab ka osaks romantilistest suhetest, kus vastastikune sõltuvus võib partnerite iseseisvust ohustada.
Mõnikord haavatakse armsamat enda sõltumatuse tõestamiseks. Teinekord näitab kallimale valu põhjustamine vastupidist – soovitakse sügavamat seotust ja rohkem tähelepanu. Abielunaised – palju rohkemad kui abielumehed – kaebavad sageli, et kaasa ei veeda nendega piisavalt koos aega.
Armastatule haiget tegemisega püütakse märku anda, et suhe – täpsemalt vastastikune sõltuvus – vajab muutmist. Haavamine võib olla viimane hoiatus – see äärmuslik meetod annab teada hädaolukorrast.
Piisavalt tugev suhe - nagu partnerid soovivad - peaks antud käitumisele vastu pidama. Palju ekstreemsem ning levinum vahend on tujukus. Viimane võib toimida nii häirena kui testina, et partnerite vahelist sidet hinnata. Armastus vajab sageli mõlemapoolset kohanemist, kuid kõik kohanemisprotsessid pole sujuvad ja nauditavad – üheks selliseks on kallima haavamine.
Armastatule valu põhjustamise teine selgitus on seotud ükskõiksuse puudumisega. Kuna inimene hoolib partnerist ja nende suhtest sügavalt, ei saa ta olla ükskõikne, kui miski võib armastatut, nende suhet või inimese enda olukorda kahjustada.
Ükskõiksuse puudumisel võidakse kasutada meetmeid, mis küll kallimale haiget teevad, kuid suures plaanis kasulikuks osutuvad. See on hoolimise valus külg: kaks inimest, kelle vahel on tugev side, nii aitavad kui haavavad teineteist. Nagu võib enda elukvaliteedi parandamine läbi mõningate kannatuste kulgeda, nii tuleb ka armastatu elukvaliteedi ja õnne edendamisel haigetsaamist ette.
Inimeste suhtes, kes meid armastavad ilma, et me nende vastu sama tunneks, võime ükskõiksed olla või vähemalt ei tunne me nende pärast pidevat muret. Me ei vaevu neid haavamisega aitama. Seepärast eelistavad inimesed armastatu ükskõiksele kohtlemisele nende tõttu haigetsaamist. Nagu kõlab ütlus: parem on kellegi süda murda, kui sellega mitte midagi peale hakata.
Seega on paratamatu, et armastatule sageli valu põhjustatakse. Kuna kallim võib tuua ellu tohutult õnne, siis on ta sellele ka suureks ohuks – rohkem kui keegi teine, võib ta meie õnne rikkuda. Samuti on suhtes kogetava turvatundega, mis käib käsikäes hirmuga kindlus kaotada. Õnnetunne on sageli seotud selle kaotamise kartusega ning armastatust hoolimisega kaasneb talle haiget tegemine.
Armastus on seotud haavatavusega – suutlikkusega haiget teha ja saada. Kuigi vahel on kallima haavamine tahtlik, siis enamjaolt nii ei ole.
Eeltoodud mõtteaine on kokku võetud järgmises lauses, mida armastatu suust võib kuulda: «Kallis, kuigi see artikkel õigustab mõningal määral mulle haiget tegemist, pole ma siiski kindel, et teed seda sügavast armastusest minu vastu.»