Maarja Kupits: kui ei meeldi, mine ära?! (4)

Maarja Kupits
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Phovoir / Scanpix

Kunagi vanal hallil ajal, kui ma ei olnud mitte lihtsalt umbalaealine, vaid täiesti laps, oli maailm natuke teistsugune paik. Paljud ei lukustanud oma kodude välisuksi, naabritele öeldi tere, kaaskodanikest peeti lugu ja üleüldse oli valitsev meelestatus ligimeste suhtes kuidagi heausksem ja -tahtlikum.

Autor Maarja Kupits
Autor Maarja Kupits Foto: Erakogu

Sellele aitas ilmselt kaasa ka praeguseks juba kadumahakkav, kuid tollal üsna populaarne arusaam, et oma vabaduste ja õiguste realiseerimisel ei tohi sattuda nii hoogu, et kellegi teise omi riivama hakata. Kui keegi teisi häiris ja sellele inimesele seda öeldi, siis väga suure tõenäosusega häirija vabandas ja parandas ennast. Proovige seda tänapäeval – vastuseks on heal juhul ilmselt «kui ei meeldi, mine ära». Halvemal juhul... tasub meelde tuletada Tartus peksasaanud pereisa.

Arenenud maailm seab tõsisesse ohtu need õnnetud lollikesed, kes oma lootusetult iganenud väärtushinnangutekaardi abil kuidagi tundmatuseni muutunud igapäevaste toimetuste vetel seilata üritavad. See tähendab neid, kes veel pole aru saanud, et solvumine on alati solvuja probleem ja kui miski ei meeldi, on ta ise ainuke, keda see huvitab.

Sind häirib, et naaber pargib üheksal korral kümnest suvaliselt risti ja taob su autot enda oma ustega? Jama värk, pargi siis mujale, kui ei meeldi! Mis siis, et see on su isiklik koht. Kui selle üle veel palju jaurad, saad teiste parkimisvallas sama edumeelsete naabrite seas alatiseks jobu tiitli külge ja hakkad postkastist üllatusi leidma.

Tundub aktsepteerimatu, et kaks korda suurem laps su väikelapsel mänguasja käest ära kisub või talle palliga näkku lajatab? Ah, ära nüüd liialda, ega tal keegi seda otse käest võtma ei tule, kui ta sellega parajasti mängib, ma pole korrrrdagi näinud, et keegi nii teeks. See pallilugu oli kindlasti kogemata ja üldse, mida sa virised, mingit kadedat memmekat kasvatad või? Laps peab õppima enda eest ise seisma ja end kehtestama!

Sulle ei meeldinud, et keegi poes järjekorda vahele trügis ja tegid trügijale märkuse? No mida sa ometi mölised? Kuhu sul siis nii kiire oli, et ei võinud seda ühte inimest vahele lasta? Kas sinu asjad on kuidagi olulisemad kui teise inimese omad?

Ohvritest sõidetakse lihtsalt üle

Seda nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata. Kuidagi on juhtunud nii, et end peab ebamugavalt tundma see, kes ei taha, et tema vara rikutakse, teda või tema lähedasi kiusatakse või temast lihtsalt labaselt üle sõidetakse. Sest just labane ülesõitmine on see, mida selliste iganenud viisakuse viljelejatega tehakse. Nice guys finish last, öeldakse välismaa keeles. Mida aeg edasi, seda rohkem ma selles kahjuks veendun. Ohvri süüdistamine muutub järjest levinumaks.

Järjest rohkem peab olema valmis end kavalalt kaitsma nii päriselus kui küberruumis. Tuleb järjest enam jälgida, kellega ja kuidas suhelda, et jumala eest mitte sattuda olukorda, kus keegi saaks pärast öelda, et ise olid süüdi. Ise sa parkisid sinna. Ise see laps seisis seal oma mänguasjaga. Ise sa jätsid järjekorras enda ette ruumi. Kõige suurem süüdlane on see lihtsameelne, kelle õiglustunne seda välja ei kannata ja kes selle välja ütleb. Ei saa ju ometi olla, et tal võiks õigus olla.

On muidugi ka variant kuidagi saavutada meeleseisund, kus ongi ükskõik ja mitte miski ei häiri. Võib kohtlaselt ja heatahtlikult naeratada, kui mõne aasta pärast on auto küljed roostes ja keretööd lähevad maksma neljakohalise summa. Võib mitte reageerida, kui laste omavahelises olelusvõitluses enda oma kaotajaks jääb, ei tasu vaid hiljem imestada, miks järeltulija kunagi vanematelt abi ega toetust ei oota. Võib ju selle ühe inimese järjekorras ette lubada. Ja siis veel ühe... ja siis veel ühe...

Kõige hullem asja juures on see, et seda kõike pean hakkama õpetama oma lapsele. Kus viga näed laita, seal hoia suu kinni ja vaata mujale, kui ise pihta ei taha saada. Targem annab järele, öeldi mulle alati. Aga seda, et jagajale jäävad näpud ja kui targem kogu aeg järele annab, jäädaksegi ta seljas sõitma, pidin ise õppima. Laps, kes ühel hetkel peab enda eest seisma ja end kehtestama õppima, peab veel veidi suuremaks saades selle oskuse kiiresti unustama, kui ta ei taha terve elu donkihhotliku õigluse eest võitlejana vastu päid ja jalgu saada.

See on seda keerulisem, et ma ei ole tegelikult isegi seda päris lõpuni selgeks saanud. Teoorias, muidugi, nagu näha, olen. Praktikas möirgan ma jobu tiitliga riskides ikka, kui auto küljelt uue täkke leian või keegi oma õigusi minu omade arvelt realiseerib. Aga mul on seda tehes ikkagi alati ebamugav, justkui oleks enda eest seismine mingit sorti häbiasi. Sest mida sa, kurat, virised, mine siis minema!

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles