Koht, kuhu meestel pole asja (2)

Sirje Niitra
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Mailiis Ollino

Ehkki Pärnu naisterannast teatavad nüüd ilmatu suured neljas keeles sildid, leidub ikka «kehva silmanägemisega» mehi, kes kipuvad paljaste naiste sekka ära eksima.

«Ma ei lähe sinna, see on naistele,» teatab väike poiss, kes koos vanematega mere poole astub. Mõtlen, et tubli laps – paljud temast mitu korda vanemad meesisikud ei pea naisteranna tähistust miskiks.

Kui õiguskantsler Indrek Teder tegi 2011. aastal Pärnu linnavalitsusele ettekirjutuse, et ainult naistele mõeldud randa ei tohiks olla, tundsid paljud naised, et neilt tahetakse ära võtta midagi, mis on kogu aeg neile kuulunud. Nimelt on Pärnus mere ääres juba aastakümneid ala, kus naised võivad ennast vabalt tunda ja kuhu meestel asja ei ole. See oli kirjutamata seadus, millest enamasti kinni peeti. Ja teinekord said mehed, kes teistmoodi käitusid, naiste käest ka tuupi.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles