Lahkuminek 30-aastaselt erineb väga palju sellest, kui jääd üleöö vabaks ja vallaliseks 23-aastaselt. Kuidas tulevad «peaaegu abiellunud» naised toime olukorras, kus kogu maailm on üles ehitatud paarisuhetele, uuris ajakirja Marie Claire'i detsembrinumbris Margit Peil.
«Peaaegu abielus» naiste klubi
32-aastaselt tundis ravimifirma müügijuhina töötav Maris, et tema elu kulges täpselt plaanitud rada pidi. Ta oli juba kolm aastat olnud õnnelikult koos oma armastusväärse kaaslase, 35-aastase Mattiasega.
Marist ei häirinud ka asjaolu, et viimasel ajal oli mees pisut eemalolevana tundunud. Nad olid juba mõnda aega raha kõrvale pannud, et saada kokku vajalik summa majalaenu sissemakseks ning pärast seda kavatses paar abielluda ja mõnusat pereelu nautima hakata (just see, mida Maris mitme oma sõbranna puhul kõige rohkem kadestas).
Kuid ühel õhtul kahe aasta eest kukkus see piltilus tulevikunägemus mürinal kokku. IT-spetsialistist Mattias saabus hilisel õhtutunnil koju napsusena ja tõusis tüli. Mees üritas selgitustest kõrvale põigelda. «Mattias, milles asi? Mis sul ometi viga on?» nõudis Maris kõrgendatud toonil.
«Ma ei tea, kuidas seda sulle öelda… Ma ei taha sulle ju haiget teha, aga ma... ma…,» kogeles Mattias.
Maris teadis, mida ta öelda tahab enne, kui mees lause lõpetada jõudis. «Ma ju armastan sind, aga ma ei ole enam sinusse armunud, Maris,» tunnistas ta pisarsilmi. «Ma ei taha neid samu asju, mida sina tahad – ma ei taha abielluda, pangalaenu võtta ega lapsi saada. See pole lihtsalt minu jaoks. Ma ei tea, kas ma seda üldse kunagi tahtma hakkan.»
Nagu paljud saatusekaaslasedki leidis Maris ennast ühtäkki üksikuna ja murdmas pead tuleviku üle, mis oli ootamatult unistuste elu kursilt ulgumerele triivimas. Armastatud mehe karmi ülestunnistuse tõttu oli Mariski nüüdsest arvatud «peaaegu abielus» naiste klubisse – ta oli aastaid püsipartneriga kooselu nautinud ja lootnud, et ühel päeval kroonib seda abielu, mida paraku ei juhtunud.
Statistika järgi üle kolmandiku 30-34-aastastest vallalised
Paljudele naistele mõjub üksikuks jäämise šokk laastavalt ajal, mil nad lootsid hoopis mesinädalaid korraldada, eriti veel siis, kui kõik lähemad sõbrad-tuttavad vähemalt näiliselt õnnelikult abielus on. Võib olla üllatav, kui paljud teised naised tegelikult sellisel juhul sinuga ühes paadis on – statistika järgi on 35 protsenti 30–34-aastastest ja 31 protsenti 35–39-aastastest naistest vallalised.
Sa võid ju mõelda, et ega see iseseisvate vallaliste naiste vägi kuulu klassikalises mõttes «vanatüdrukute» kategooriasse ning ajad, kus sellistele naistele kaasa tunti ja nende üle nalja visati, on jäädavalt möödas. Ent kui kõrvale jätta «Seksi ja linna» kangelannad, ümbritseb vallalisi naisi siiski jätkuvalt negatiivne aura. Tegelikult on üksikelu oluliselt vähem ihaldatud tuleviku väljavaade kui eales varem.
Esiteks ei saa mööda palju räägitud bioloogilisest paratamatusest – naise viljakus langeb drastiliselt pärast 35. eluaastat (seda fakti tuletab meedia meile järjepidevalt meelde pea iga päev) – ja see paneb naised tohutu surve alla, et endale ilmtingimata partner leida.
Mehed seevastu saavad kauem muretut elu nautida, kuna nende viljakus ei lange nii kiiresti kui naistel (kuigi paljud uuringud on tõestanud, et sperma kvaliteet langeb oluliselt pärast 40. eluaastat). Uuringud näitavad ka seda, et meeste jaoks on «neljakümnendad uued kolmekümnendad» ja nad ei tunne, et peaksid pere loomisega enne viiendasse kümnendisse jõudmist kiirustama. Parimaks näiteks on siin Brad Pitt, kes ei paistnud enne 40. eluaastat lapsi tahtvat – ning seejärel maandus üleöö kuueliikmelise vikerkaarevärvilise perekonna etteotsa.
Nagu Bridget Jones?
Lisaks kujutatakse vallalisi naisi tavaliselt kas abitute Bridget Jonesidena (isegi «Seksi ja linna» tüdrukud on aeg-ajalt depressiivselt kergemeelsed) või üksnes spermat jahtivate kaslastena (see määratlus lausa nõretab naistevihkajalikkusest).
Sellele lisandub naiste endi sisemine ebakindlus: tööl võivad nad ju edukad ja rahaliselt sõltumatud olla, aga stabiilne paarisuhe tundub olevat utoopiavallast – ja nad jõuavadki järeldusele, et neil on juba loomuomaselt midagi valesti. «Vanatüdrukuseisusel» on endiselt küljes väljajuurimata pitsat – üldlevinud arvamuse järgi on naine üksik omaenese süü läbi.
Nii tundis ka 38aastane medõde Kati, kui ta elukaaslane neli aastat tagasi minema jalutas. «Ma olin täielikus ahastuses,» tunnistab naine. «Mäletan, kuidas ma oma maist vara täistuubitud autos istusin ja ulgusin nagu laps pelgalt mõtte peale, et mul tuleb jälle hakata kedagi uut otsima. Nüüd, kus ma olen 30. eluaastate keskel! Mind valdas meeletu kaotusetunne ja vihatulv ning koos sellega tõdemus, et ju ma siis polnud piisavalt hea. Kas mul on midagi viga? Kuidas kõik teised suudavad suhet hoida ja mina mitte?»
Maagilise tähtsusega vanus
Naiste jaoks on 30 maagilise tähtsusega vanus. Me veedame oma kahekümnendad eluaastad lõbutsedes ja karjääri üles ehitades, kolmekümnendad on meie jaoks aeg tõsisemateks tegudeks, nagu pere loomine ja laste saamine. Aga isegi siis, kui sa elad paarisuhtes ühist kodu jagades, võid ühel päeval šokeeritult avastada, et lähima kümne aasta jooksul ei kavatse su kallim pereelule pühenduda.
Aga on siis 30-aastaselt jälle üksikuks jäämine tõesti nii suur probleem? Põhjus, miks meie emade põlvkond selleks ajaks juba abielus oli, on lihtne: see oli kõige kergem ja ühiskondlikult aktsepteeritum viis kodust lahkuda, oma elu elada ja seksida. Varajase abiellumise varjuküljeks oli, et paljud heitsid paari esimese ettejuhtunud mehega, kellesse nad armusid – ja pidid selle suhte kammitsais veetma kogu ülejäänud elu.
Ehk ongi parem olla vallaline kolmekümneselt, pärast reisimist ja kogemuste saamist, kui jääda eluks ajaks kokku oma esimese päris poiss-sõbraga. Peale selle teavad selles vanuses naised tihti selgemini, mida nad partnerilt ootavad, ning kui nad seda «õiget» kohtavad, läheb ülejäänu juba kiiresti.
Ajakirjas New York Magazine kirjutati hiljuti: «Generatsioon, kes on pereloomist edasi lükanud, muudab nüüd oma pereloomise viisi. Kuna nad ei taha mingil juhul kodusest pereõnnest ilma jääda, jõuavad nad sellesse eluetappi teatava kiirendusega, tavaliselt vähem kui kahe aasta või isegi mõne kuuga.»
Teistel üks beebi teise järel
Olin 36aastane, kui mu seitsmeaastane suhe lõppes. Meie suhe oli jõudnud tardunud punkti ja ma otsustasin edasi liikuda, kuigi tegemist oli minu elu kõige hirmutavama otsusega. Enamik mu sõpradest oli abielus ja said ühe beebi teise järel, samal ajal kui mina olin 36 ja ihuüksi.
Tunne, et mul on millestki puudu, oli kõige teravam noil üksikutel pühapäevahommikutel, kui ma sõpradele helistasin ja kuulsin, et nad naudivad parasjagu uute sugulastega puhkepäeva varajast lõunasööki, tagaplaanil kostmas laste kilked. Nagu paljud taas üksikuks jäänud naised avastavad, peavad just nemad oma sõprade pereellu kuidagi sobituma.
«Kui ma tahan kohtuda nende sõbrannadega, kel on lapsed, pean mina neile külla minema,» tunnistab üks üle kolmekümnene üksikuks jäänud naine. «Pärast seda, kui ma elukaaslasest lahku läksin, avastan ennast igal laupäeval ühest äärelinna asumist teise sõitmas, et oma lastega koju jäänud sõbrannasid näha.»
Unarusse jäetud sõbrad
Reklaamijuhina töötav Helen (35), kel seljataga viieaastane kooselu, tunnistab, et oli oma sõbrad unarusse jätnud. «Ma olin nendega küll aeg-ajalt mõne kiire kohvi teinud, aga kui nad mind reede õhtul välja kutsusid, siis keeldusin, kuna minu elukaaslane oli tähtsam.»
Nüüd on aga Helen see, kelle paardunud sõbrad tema jaoks vaid mõne kiire kohvi jaoks aega leiavad. «Asi pole selles, et nad mind väldiksid, meie elurütmid on lihtsalt täiesti erinevad. Hiljuti kutsuti mind ühele õhtusöögile, kus paarid istusid vastastikku teine teisel pool lauda, aga minule oli reserveeritud koht laua otsa.»
Suhteeksperdid hoiatavad, et paarilise leidnud inimesed unustavad ruttu, mis tunne on üksik olla. Sellega kaasneb üleolev-rahulolev suhtumine, kus paaridel on vähevõitu empaatiat teiste vastu, nagu usuksid nad kaljukindlalt, et ei pea enam kunagi vallalisestaatust kogema.
Üksiolemises peitub võimalus enese arendamiseks
Huvitav on tõdeda, et ühiskond tervikuna hindab kõrgemalt suhteid abielunaistega kui nende vallaliste sookaaslastega. Paljud üksikud naised kurdavad, et nende vanemad ja teised lähisugulased ei pea suhteid nendega nii oluliseks kui nende pereliikmetega, kes on abielus ja kel on lapsed. Meil on ikka veel väga kitsarinnaline ettekujutus perekonnaelust.
Ärgem unustagem, et kohata inimest, kellega kogu elu koos olla, nõuab ka omajagu õnne. Saatus mängib meie suhetes suurt rolli. Kui palju on maailmas imelisi naisolendeid, kes lihtsalt pole endale sobilikku partnerit leidnud!
Pärast šokist toibumist hakkasin üksiolemises nägema võimalust enesearenguks. Kui ma poleks olnud üksi, kas ma oleksin siis romaani valmis kirjutanud? Või kas mul olnuks suhteid mõne suurepärase ja mõne mitte-nii-suurepärase mehega, kes aitasid mul end paremini mõista ja aru saada, mida ma suhtelt ootan?
Psühholoogid kinnitavad, et üksikuna elatud aeg aitab sul ennast tõeliselt tundma õppida. Sa ei pea kogu aeg uut partnerit otsima, sul on võimalus ka oma elu nautida. Sa õpid ennast ületama ja kasvad isiksusena. See on väga eriline kogemus ja seda ei ole võimalik paarisuhtes elades kogeda. Sul on võimalus endasse süüvida ning tänu sellele saad järgmisel korral tervemat ja turvalisemat paarisuhet nautida.
Artikkel ilmus ajakirja Marie Claire detsembrinumbris.