Psühholoog soovitab: aeg maha ja pead selgeks!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Vida Press

Kellele poleks tuttav see, kui mingist pisiasjast tekib suhtes selline tüli, et võib kesta mitu päeva, teha tohutult haiget, ja pärast ei saada enam isegi aru, et mis siis täpselt toimus? Tihti on siis kõigil piinlik ja tahaks kangesti edaspidi teisiti teha, aga nagu ei oska.

Üks viis üha ägedamaks kiskuvate tülidega toime tulla on kasutada aja mahavõtmise meetodit. Kokkulepitult pannakse ühel hetkel tülile piir.

Tuletame esmalt meelde, kuidas tihti paarisuhtes või peres tülid käivad. Kumbki pool üritab teisele oma vaatenurka selgitada, teist väga ei kuulata (ise küll väidetakse vastupidist). Mittekuulamise probleemi üritatakse lahendada veelgi intensiivsema ja emotsionaalsema seletamisega, lisades juurde ohtralt infot selle kohta, mida me teisest poolest arvame ja kui halvasti on meid koheldud. Loodame, et kui endast nii palju ja põhjalikult räägime, siis teine ometigi peab kuulma. Pisiasjast tõusnud tüli võibki muutuda tornaadoks, mille käigus öeldud valusaid sõnu on hiljem väga raske unustada. Ja kui emotsioonid on üleval, siis ei suuda me ei olukorda ega ka kaaslase käitumist, endast rääkimata, rahulikult analüüsida. 

Mõni võib muidugi öelda, et aga ma kogu aeg püüan time-out’i kasutada ja see üldse ei tööta. Lähen teise tuppa, panen ukse kinni või lähen lausa kodust välja, ei võta telefoni  – lihtsalt, et olukord maha rahuneks. Teine pool aga ei taha aru saada, ärritub selle peale veel rohkem. Isegi kui öelda, et räägime hiljem – no teine üldse ei rahune. Tõsi ta on, sellist mustrit näeb päris paljudes suhetes. Mitu tunnust eristab seda aja mahavõtmise meetodist. Nimelt kui paar on kokku leppinud ja mõlemad pooled teavad, et aja mahavõtmine on rahunemiseks, ja et sinna juurde käib ka reegel, et time-out’i algataja kohustub kokkulepitud aja pärast ise kontakti otsima, siis ei jää kellelegi tunnet, et «ahah, nüüd ta tahtis minust lihtsalt lahti saada, ma ei kõlba talle, minu jutt pole oluline.» Mõlemal poolel on siis selge arusaamine, mis parasjagu toimub.

Aja mahavõtmise nipp on kasulik muide sellegi poolest, et nii õpib ennast - oma tundeid, ärevust, pahameelt - paremini jälgima ja ka vastutust võtma. Kui  ma tahan tüli lahendada ja nii, et mõlemad pooled ellu jääks ja edaspidi ikka läbi saaks, siis ma ka vastutan selle eest, et kui minu arvates emotsioonid hakkavad käest ära minema, ma peatan olukorra.

Kuidas siis aru saada, et nüüd tuleb aeg maha võtta? Esimene tunnus on see, kui mõistame, et tüli läheb üha suuremaks, väljub kontrolli alt. Toimuvad vastastikused süüdistamised ja sildistamised. Üksteist ei kuulata, teise jutu ajal valmistatakse ette enda teksti ja vasturünnakut. Kaaslase jutus kuuldakse vaid negatiivset, kõike tõlgendatakse mustades värvides. Muidugi tuleb aeg maha võtta ka siis, kui algse probleemi arutamise asemel on korraga jutuks kõik suhtes aegade jooksul ette tulnud probleemid ja tülid, olgu need siis kasvõi kakskümmend aastat vanad.

Aja mahavõtmise reeglid on lühidalt järgmised:

  • Mõlemal on võrdselt õigus seda soovida ja seda soovi tuleb austada. 
  • Lepitakse kokku selge, ühene signaal – olgu see siis sõna, fraas või mingi žest.
  • Lepitakse kokku ka see, kas time-out’i ajal üldse ei suhelda (nt kumbki on oma toas), või ei räägita ainult sellel teemal.
  • Time-out’i soovijal on kohustus pooleli jäänud teema ise üles võtta, hiljemalt 24-48 tunni jooksul.
  • Mõlemal poolel on kohustus selle aja jooksul end maha rahustada. 
  • Reeglid, mis paika pandud, peavad mõlema jaoks ka kehtima.
  • Unustage ära soovitus, et tüliga magama ei minda – kui ollakse välja puhanud, on ka rohkem ressurssi probleeme lahendada.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles