Rait Kapp: vallalise mehe elufilosoofiast (1)

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PantherMedia / Scanpix

Olla vallaline või olla suhtes on teadlik valik. Igast olukorrast midagi õppida – on need eelnevad suhted, nägemus ümbritsevast , minevikukummitused või tulevikuvisioonid. Igaühe elu on unikaalne, kuid see tuleb ise üles leida ja selle nimel tegutseda.

Need, kes on vallalised, tahavad olla suhtes, need kes on suhtes, tahaksid olla vallalised – kas või mingi aja. Teatud situatsioonid elus oleksid justkui korduvad, kuidagi sarnased. Minu jaoks on ümberringi toimuv seotud teel käimisega, millel aeg-ajalt võib kohata suunaviitasid. Kuidas jõuda üldse elus kuhugi, kui ei tea sihtpunkti? Mingid sarnased olukorrad või märgid on teejuhid. Loomulikult tuleb ette igasuguseid keerdkäike, kõrvalekaldumisi ja teelt välja sõitmisi, kuid siiski on oluline jätkata liikumist sihtpunkti. Praegusel hetkel vallalise staatuses olemine ei tähenda, et see nii jääbki, sest tegelikult on kõik elus mööduv, nii hea kui halb.

Siinkohal pole absoluutselt oluline välja tuua vallaliseks olemise positiivseid ja negatiivseid külge, neid teab igaüks ise. Staatus «vallaline» pole mingi patarei, millel otsida pluss- või miinusklemmi. See on just aeg, mida elu pakub, et teha omad järeldused, panna paika liikumissuund tulevikku ja hakata vaikselt liikuma. See on periood, kus on senisest rohkem aega enda jaoks, tegeleda nende asjadega, millega on tahetud tegeleda ammu, kuid pole aega. Aeg iseenda jaoks on väärtuslik, sest tänapäeva kiires ja muutlikus sotsiaalkeskkonnas tuntakse sellest puudust. Aeg iseenda jaoks pole kunagi raisatud aeg.

Raske töö on õppida ennast tundma, leida viisid, mille kaudu iseendale lähemale jõuda. Lähemale just sellele, mis on liialt palju töötamise, argimuredega tegelemise ja tõmblemise käigus jäänud sootuks tagaplaanile. Kurb on vaadata inimesi, kes avastavad selle siis, kui nende elutee hakkab jõudma piltlikult öeldes viimasesse veerandisse. Iga kalli inimese või meelistegevuse tähtsust elus hakatakse tõsiselt hindama siis, kui seda enam pole või see võetakse ära. See on väga murettekitav, sest materiaalsete väärtuste kokkuajamisel jäetakse isiklik areng ja enda tundmaõppimine tagaplaanile. See ei tähenda kaugeltki seda, et kõik peaksid olema nagu mingid egomaniakid, et ainult «mina ja mina ise». Egomaniaklus viib vaid hukatusse, see on kindel. Tähtis on hoopis iseendaga tegelemine ja valmisolek muutustele, et saada paremaks minaks. Muutuse rakendamine ellu võtab aega täpselt niikaua, kui kaua võtab aega otsuse langetamine.

Meie praegune mina on meie minevikus tehtud valikute tulemus. See pilt meist on õiglane ja aus, mida peab endale tunnistama. Valikud peituvad igapäevastes pisikestes tegudes, mis aja jooksul muutuvad määravaks. Tehes samu tegevusi, samal ajal lootes saada teistsuguseid tulemusi on jabur. Kõik hakkab pihta sellest inimesest, kes hommikul sulle vannitoas peeglist vastu vaatab. Praegune vallaline olemise hetk minu jaoks on aeg iseenda jaoks ja oma mõtete lõpuni mõtlemise jaoks. Pigem karda seda, mis minevikus on tehtud kui seda, mis saab homme või viie aast pärast. Tulevikku ei tasu karta, sest elu on lõppkokkuvõttes nagunii õiglane, meeldib see või mitte. Keep going!

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles