«Kust tulevad sellised lollid noored eided, kes vanaisadega voodisse ronivad?!» (1)
23. mai 2016, 14:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
62-aastane Oskar kõigutab põlvel oma aastast lapselapselast Kevinit ja mõtleb: «Mis oleks, Kevin, kui me mammiga võtaks end kätte ja teeks sulle veel ühe vanaonu või siis vanatädi?» Meie lugeja Franz arutleb sel korral vanadest meestest, kes saavad lapsi.
Oskaril on 43-aastane poeg, kellel 21-aastane poeg, kellel omakorda 1-aastane poeg, seesama Kevin põlvel. Ja tõepoolest, kui Oskar, kes on ise vanavanaisa, saaks veel ühe lapse, siis oleks see laps (vanaonu Kevinile) noorem, kui tema vanema venna lapselaps ja teistpidi oleks 1-aastase poisi vanaonu noorem kui ta ise. Segane värk? Muidugi, ega asjad eriti selgemaks ei lähe, kui vanavanaisad veel lapsi juurde teevad.
62-aastane mees on presidendi vanuses ja mina ise olen siin Oskari poja vanuses – kuidas ma ise suhtuks, kui saan endale venna, kes on noorem, kui mu oma lapselaps? Ei noh, esimese hooga ei oska muud öelda, kui et segane värk ikka küll, eriti veel siis, kui mulle endale on öeldud, et päevad on juba kaugel, mis siis isakssaamise mõistes tähendab viimast piiri. Aga mõned siin veel üle kuuekümne, aga teevad külma rahuga lapsi...
Kas kõik on ikka korras? Ei ole, sest algul mainitud mammi on ka üle kuuekümne aasta vana ja sellise lapsetegemise jutu peale annaks taadile üle küüru – tule taevas appi, omal mulla maitse suus, aga kipub siin lapsi tegema! Aga mehed võivad noorte naiste abil teha, mis iganes. Nii tuleb välja.
Mina kellegi üle kohut ei mõista, sest on ju palju häid näiteid, kus pensionieelikutest mehed mitte ei ole lapse lihtsalt valmis teinud (või tegi ikkagi seda hoopis noor naine, papi oli lihtsalt kohal vajaliku instrumentaariumiga), vaid ka üles kasvatanud. Jah, me kipume arvama, et teame, mis teised arvavad... Olgu, lühidalt ja konkreetselt: kas lapsel on koolis aktusel häbi selle pärast, et isa on jubedalt vana, jubedalt suur joodik või lihtsalt jubedalt juhm? Samas ei ole me ühiskonnana nõus ju rumalaid alkohoolikuid elimineerima, st neilt lapsesaamise õigusi ära võtma. Et kus on siis piir: joob liiga palju, on liiga loll või... on liiga vana?
On ka teistsugune suhtumine, kus kogu sopp kallatakse hoopis naiste kaela, jättes mehed tagaplaanile: «Kust tulevad sellised lollid noored eided, kes vanaisadega voodisse ronivad?!» Äkki on naised just targad? Mul meenub ammusest ajast klaasijuhataja sõnavõtt antud teemal: mida noorem naine, seda tervem ja tugevam laps, mida vanem isa, seda targem. Kas on mõnda näidet saja-aastaseks elanud geeniusest, kelle vanematel oli väga suur vanusevahe? Küllap leiaks, aga see võib olla juhus, sama hästi võime leida n-ö superinimese, kellel just isa emast tunduvalt noorem.
Ma usun, et president annab head eeskuju ses mõttes, et paljud mehed, kel vanus üle neljakümne, tunnevad ehk moraalselt barjääri (võib-olla esmakordse) isakssaamise ees, ehkki nende vaimne ja füüsiline tervis on väga head ning tahtmine suurem kui noortel 20ndates meestel. Võtaks selle kõik – kui vanalt on siis mehel paslik veel isaks saada – kokku ühe külamehe sõnadega: «Ei noh, viisakas oleks 18 aastat veel omal jalul kõndida ja terve mõistuse juures olla, et laps ei peaks teid ise veel lapseeas põetama, saab täiskasvanuks, siis teine asi. Jah, surm võib võtta ka jalapealt igaüht, aga tegemise hetkel võiks ikka selline mõte pealuu sees olla, et suudaks lapse suureks kasvatada ka. Noh et häbi poleks lapse ees.»