Prantsuse modelli Isabelle Caro surm jahmatas kõiki. Mis need põhjused ka poleks, et neiust 13-aastaselt anorektik sai, ning mis tahes sisemised, perekondlikud ja sotsiaalsed probleemid võimust võtsid ja teda vabaks ei lasknud, on Caro lõpp vastuolus loodusseadustega. Inimesed surevad 82-, mitte 28-aastaselt.
Taas kord meenutati meile, et anoreksia suremuskordaja on kõigi psühhiaatriliste häirete hulgas suurim, kirjutas auhinnatud toiduajakirjanik Sheila Himmel psühholoogiaportaalis PsychologyToday.com.
Caro suri 17. novembril, kuid perekonna soovi tõttu avaldati uudis alles läinud aasta 29. detsembril. Ta sai ülemaailmselt tuntuks kui naine anoreksiaplakatil. Küsimus seisneb selles, kas poolt või vastu.
Itaalia moemaja Nolita 2007. aasta kampaania reklaamnäona poseeris kõhedalt kõhn modell alasti plakatitel – tema taga seisid sõnad «No Anorexia» («Ei anoreksiale») ning kõrval «Nolita». Tegemist pidi olema šokeeriva ja eemaletõukava pildiga. Mõningate hinnangul muutis jahmatav element naise veelgi veetlevamaks. Caro fotod, kus ta kaalus umbes 27 kilogrammi, ilmusid anoreksiat pooldavatel veebilehtedel.
«Minu anoreksia põhjustab surma,» lausus Caro sel ajal. «See on kõike muud kui ilu, täpselt vastupidi. See on ilustamata foto ilma meigita. Sõnum on selge – mul on psoriaas, tuvi rind, vanema inimese keha.»
Olenemata, kas kampaania anorektikuid aitas või kahjustas, Caro ja fotograafi Oliviero Toscani tegi see kuulsaks. «Vaadates minu reklaami, ütleksid anoreksiaga tüdrukud endile, et peavad dieedi lõpetama,» väitis Toscani tookord.
Caro kirjutas 2008. aastal Prantsusmaal avaldatud raamatu peakirjaga «The Little Girl Who Didn't Want to Get Fat» («Väike tüdruk, kes ei tahtnud paksuks minna»).
2010. aasta algul intervjueeriti Carot Jessica Simpsoni telesaate jaoks. Pärast kohtumist Caro ja tema tõlgiga Pariisi restoranis sõnas Simpson: «Me olime kõik šokeeritud. Me ei arvanud, et ta nii peenike on. Tema luid võis näha.»
Caro rääkis, et tema modellikarjääri algul, kohe pärast keskkooli lõpetamist, ütles üks moedisainer neiule, et ta peab alla võtma ning üheski modelliagentuuris ei mainitud neiule kunagi, et ta rohkem peaks kaaluma.
Sipson ja Caro avaldasid lootust, et saatelõik aitab teistel anoreksiat vältida. Nende kahe kohtumine leidis aset restoranis, kus Simpson ja tema assistent tellisid tumedad joogid (dieetkoola ehk?). Caro koos tõlgiga jõid klaasi vett.
Piltide küsitavus ilmnes Sheila Himmelil seoses tema enda ja tütre anoreksiavastase kampaaniaga «Hungry: A Mother and Daughter Fight Anorexia». Enamik meediaväljaandeid kasutasid Himmeli tütre perekonnafotosid – ühel oli naeratav 6-aastane laps jalgpalliga, teisel 16-aastane piitspeenike kuju.
Seejärel pöördusid autorite poole kaks väga mainekat Suurbritannia ajakirja, kellega tehti mahukad intervjuud. Ka neile saadeti fotosid, kuid mõlemad väljaanded soovisid ilmestavamaid pilte. Väljaulatuv rangluu polnud piisav. Üks toimetaja küsis, kas neil pole Lisast haiglas tehtud pilte, kus ta oma madalaimas kaalus oli.
Muidugi. Ehk oli haiglal patsientidest pilte. Kas pere tahtis neilt küsida? Ei. Kas nad tegid haiglas Lisast ise pilte, kus nooruk oli ratastoolis ja tilgutite all? Kindlasti mitte.
Toimetaja kõhe huvi tuletas ajakirjanikule meelde esimest korda, kui ta külastas haigla tiiba söömishäiretega täiskasvanutele. See oli vajalik uurimustööks, mitte isiklikel põhjustel. Naine viidi läbi lukustatud uste ning korraks peatuti rõõmsamoelises ruumis, kus oli külmkapp täis kõrgekalorsusega toitvate jookide purke. Seejärel mindi ümber nurga peakoridori, kus näiliselt vanem naine istus küüruvajunult ratastoolis. Ta oli teismeline patsient.
«See valmistab tõsiseid kannatusi ja läheb sügavuti,» rääkis Isabelle Caro CBS News’le. «Ma olen kohutavalt kannatanud nähes, kuidas inimesed mind vaatavad ja hukka mõistavad.» Anoreksiat pooldavad foorumid on aga täis kiiduavaldusi Carole. Üks pidavat kõlama: «Sure noorelt, jää ilusaks.»