Kuigi eestlasi on ajast aega kasvatud kasinuse ja tagasihoidlikkuse vaimus, on meil olemas ka kõnekäänd, et kui sa ise ennast ei kiida, ei kiida sind keegi. Ajal, mil tööpuudus ja aina pingelisemaks muutuv konkurents on teinud töökoha leidmise hirmraskeks, tuleb tagasihoidlikkus üle parda heita ja hakata ise enda PR- ja müügimeheks, kirjutas Riina Luik ajakirjas Marie Claire.
Igaüks, kel vähegi nutikust ja ambitsiooni, teab, et olulisim bränd, mida karmis elu- ja olelusvõitluses hästi tuleb tunda ja müüa peab oskama, oled sina ise. Kuid et oleks bränd, mida müüa, tuleb see kõigepealt luua ja korralikult üles töötada.
Neil, kel on kena välimus ja hea maitse, kõrgharidusdiplom taskus ja mitu võõrkeelt suus või koguni välismaine elu- või töökogemus, on asi mõistagi kergem. Aga kui seda muljet avaldavat nimekirja ette näidata pole, ent on suure vaevaga ohjeldatavad unistused ja ambitsioonid – kuidas siis ennast turustada?
Elu näitab, et ka neile on lahendus olemas. «Tuleb kiirelt mõelda ja nutikalt tegutseda,» ütleb keskastmejuht Marika* irooniliselt muiates. Ta on üks neist, kel pole kõrgest ametipositsioonist hoolimata ette näidata ei bakalaureuse- ega magistrikraadi, kuid kes tänu ambitsioonikusele, julgusele ja isegi nahaalsusele on välja jõudnud sinna, kuhu ta kõigi personaliotsingufirmade reeglite järgi kuidagi jõuda poleks tohtinud.
«Enamasti pole sul iseenda promomise jaoks vajaliku paari lause väljamõtlemiseks rohkem aega, kui kulub liftisõidule firma vestibüülist ülemuse ukse taha.» Marika võttis end kokku ja teda sõidutas
«õnnelift» algul ülemuse kabinetti ning siis otsejoones oma isiklikku kabinetti.
Kuigi Marika teab, et kuulu järgi pole iseenda promomine tööintervjuude heade tavadega kooskõlas ning see on eelkõige PR- ja reklaamifirmade eesõigus, ei nõustu ta sellega karvavõrdki.
«Kujutage ette, et kandideerid konkursil, kus on kümneid sinuga täiesti võrdseid kandidaate, või veel hullem, sa oled neist kehvem, kuid tahad nii väga seda kohta. Mis sul üle jääb, kui kogu oma PR-arsenal letti lüüa?!» laiutab Marika enda kabinetis emotsionaalselt käsi.
Marika, kes nüüd ise personalivalikuga tegeleb, ei kahtle erialase hariduse olulisuses hetkekski ning täitis möödunud aastal iseendale antud lubaduse, et kui selle töökoha saab, asub kohe koolipinki. «Et maksta tagasi mulle antud «usalduskrediit»,» kommenteerib naine.
Olles nüüd ise valikutegija rollis, möönab Marika siiski, et kui kandidaadid on võrdsed, tuleb paratamatult mängu X-faktor – täpselt nagu modellidelgi. «Ja selles oli ka minu mänguruum, minu briljantseks lihvitud bränd koos tõepärase esitusega.»
Kuid inimesed on erinevad ning kõigil ei jätku kuraasi nagu Raja Teelel, kes end Tootsile naiseks pakkus, või Marikal, kes end nahaalselt tema jaoks kinnisest uksest sisse murdis ja end juba ette personalikonkursi võitjaks kuulutas. Siinkohal mõned universaalsed näpunäited neile, kes vajavad julgustust, et enda koha eest päikese all veidi vahedamate relvadega võidelda.
Jää oma maitsele kindlaks
Moega kaasas käimine on mõistagi tore, aga kui räägime tõelisest läbilöögisoovist, tuleb mõelda pigem oma stiili kujundamisele kui neli korda aastas kostüümirallidel kontsi kulutada. Mood võib huvitada või mitte, kuid isikupärasest stiilist ei saa naine, kes tahab elus läbi lüüa, kuidagi mööda vaadata.
Stiil avaldub nii rõivastes, soengus kui ka meigis ning ideaalsel juhul nende põhielementide harmoonias. Olgu stiil milline tahes, see tuleb osata välja kanda, ütlesid juba meie vanaemad.
Reeglina jõutakse oma isikuga sobiva ja seda parimal moel esile toova stiilini aastatega, katse- ja eksitusmeetodil. Aga kui endal ikka seda tunnetust pole, kutsu appi mõni asjatundja, kulutad vähem aega. Kui oled oma stiili kord leidnud, jääd selle juurde tõenäoliselt kauaks, võimaluste kasvades muutuvad vaid brändid, mis seda esindavad.
Õpi valdama sõnu
Avalaused määravad kõik – mida keerukam on sinu jaoks olukord (pole vahet, kas tegu on tööintervjuu või avaliku esinemisega), tea, et avalaused määravad nii esmamulje sinust kui ka selle, kui kaua sind kuulata viitsitakse. Need paar lauset tuleb korralikult läbi mõelda ja hästi ette kanda, edasise kohta tuleks endale luua väike märksõnade abisüsteem, et jutt liiga laiali ei valguks.
Hirm, et lihtlausetega rääkimine on igav ja reedab sinu vähest sõnameisterlikkust, on asjatu. Sõnadele annab tõelise väärtuse intonatsioon, millega need on öeldud.
Keerulist, lohisevfilosoofilist ja ülimalt kujundirikast keelt inimesed tegelikult kuulata ei viitsi (kui tegu pole just loenguga ja sul endal on paber ees) – see sobib pigem kirjandusse kui olmetasandile.
Ära puista komplimente, kui need pole siirad – see jätab sinust pugejaliku mulje. Kui sa milleski kahtled, pole endas või oma seisukohtades päris kindel, siis täpselt nii ennast väljendagi, selle asemel et sõnamulinaga oma teadmatust varjata. Väike ebakindluse tunnistamine teeb sind kindlasti inimlikumaks tagasihoidlikkus ja avatumaks – kes meist siis seda poleks tundnud.
Vali õige kehakeel
Väga paljud meist on küll kuulnud kehakeelest üht või teist, kuid ei ole täpselt kursis (ega peagi olema, see on eelkõige vajalik psühholoogidele ja psühhiaatritele), millest üks või teine žest, liigutus,
miimika või kehaasend tegelikult räägib.
On kaks põhireeglit, mida siiski unustada ei maksa: sa ei eksi kunagi, kui oma mõtete väljendamiseks vähem kehakeelt kasutad, ja teine – jää alati loomulikuks. Iga esinemine möödub kergemalt, kui tunned end loomulikult ja vabalt.
Niipea kui hakkad tegema midagi, mida arvad olevat õige või asjakohane, kuid pole ise selles veendunud, mõjud kui hampelmann. Kui aktiivne kehakeel on osa sinu isikupärast ja käib kokku sinu temperamendiga, oled muidugi usutav ka veidi joviaalsemalt käitudes. Ent olgem päris ausad – ülemäärase kehakeele kasutajatega on üsna väsitav suhelda.
Julge tunnistada oma vigu
Enamikul meist ei ole piisavalt julgust, et tunnistada enda teadmatust, puuduvaid oskusi või tegelikke mõtteid ja tundeid. Viimastega, täpsemini öeldes nende väljendamisviisiga tulebki olla ettevaatlik, et
endale tülinorija, pidevalt rahulolematu või lausa agressiivse inimese silti mitte külge saada.
Tuleb valida aega, kohta, sõnu ja tooni – see on tõsi ja selle oskuseta pole võimalik karjääri teha. Mis puutub aga õpetuse esimesse poolde, siis aus ülestunnistus stiilis «kahjuks pole ma veel jõudnud asjaga tegeleda» või «see on minu jaoks täiesti uus olukord/teave» on igal juhul parem kui üksi nurgas jalgratast leiutades asi lõplikult untsu keerata.
Veel parem on, kui pöördud otsejoones kõige targema kolleegi poole ning palud abi. Saad ise targemaks ja olukord laheneb hästi. Ära unusta teda avalikult tänamast, nii kindlustad endale tema kui autoriteedi toe ka edaspidiseks.
Kirglikkus, isiklik sarm ja entusiasm
Tänapäeva eraettevõtluse suured tegijad on tihti tõdenud, et neil puudus oma tegevusvaldkonnas vajalik oskusteave, kuid neil oli tohutu eneseusk, hullu moodi pealehakkamist ja nad ei kartnud võtta riski. Paljusid neist iseloomustab ka tohutu kirg oma valdkonna või konkreetse tegevuse vastu ja see teeb nad oma palgatöölistest kolleegidega võrreldes tunduvalt edukamaks.
Kui sa aga ei tunne kirge oma töö või eriala vastu, on psühholoogid veendunud, et tuleb leida see nn kireobjekt, et elu oleks tasakaalus. Vastasel juhul hakkab olukord häirima ka sinu tööelu ning lõpuks kangutad end ilmaasjata lahti kohalt, kus saad head palka ja võiksid igati rahul olla, kuid nõuad asjatult, et see peaks rahuldama kõik sinu 1001 soovi. Nagunii on vähe neid õnnelikke, kellel töö ja hobi on üks.
Artikkel pärineb ajakirja Marie Claire 2010. aasta novembrinumbrist. Ajakirja Marie Claire viimane, detsembrinumber on müügil kuni 16. jaanuarini 2011.