Paljude jaoks seondub üksindustunne vanadusega ja arvatakse, et mida vanemaks inimene saab, seda suurem on tõenäosus, et ta on üksik. Ent värske uurimus tõestab, et taolistel tõekspidamistel pole alust.
Millal tunneme kõige suuremat üksindust?
19. mai 2016, 14:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üksindustunnet võib pidada üsna subjektiivseks, sest see sõltub erinevatest asjadest. Tähtis on aga teada, et üksindus võib mõjutada vaimset ja füüsilist tervist ning määrata, kui vanaks me elame. Üksindustunde lähemalt uurimine näitab selgelt, kui ohtlik võib üksindus olla juhul, kui sellele ja selle mõjule ei pöörata piisavalt tähelepanu, kirjutab Psychology Today.
Eelnevad uurimused on näidanud, et kuna me seostame üksindustunnet peamiselt vanadusega, siis ei julge noored ja isegi keskealised sellest kõva häälega rääkida, kuigi üksindus võib neid kimbutada.
Värskelt tehtud uurimuses osales üle 16 000 inimese ja teadlased lähenesid asjale teisiti kui varem: teadlikult välditi sõnu nagu «üksindus» ja «üksindustunne». Osalejatelt küsiti hoopis seda, kui sageli tunnevad nad teiste inimeste seltskonnast puudust ja kui tihti tunnevad, et neid jäetakse seltskonnast välja.
Uurimuse tulemused olid üllatavad ja väga huvitavad. Näiteks selgus, et kõige üksikumad pole sugugi pensionieas olevad inimesed, vaid hoopis noored. Alla 30-aastased noored tundsid üksindust rohkem kui teiste vanuserühmade esindajad. Keskeas täheldati üksindustunde langust ja uuesti tõusma hakkas see alles pärast 80. eluaastat.