Rait Kapp: las voodipartnerite arv aga kasvab!

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Vida Press

«Millal sa viimati seksisid? Paljude erinevate naistega sa oled elus üldse seksinud? Kas jõulud on ka tihedamini kui seks?» Kas meestele on oluline võimalikult paljude erinevate naistega elu jooksul magada? Mingis eluperioodis võib tunduda see elu ja surma küsimusena, mõne jaoks ei saa selleks aga kunagi. 

Mida seksipartnerite arv üldse annab, näitab? Mehed pidavat keskmiselt oma reaalsele kordade arvule umbes kümme korda juurde valetama, naised valetavat juurde palju vähem. Ma tean, et mõned mehed peavad arvet ja nimekirja naistest, kes voodist läbi käinud. Kellel on see mitu A4-lehekülge, kellel mõned read, aga mõne jaoks on see üks olulisemaid asju, mille ümber keerlebki ülejäänud elu.

Mõni aeg tagasi tuli ühes meesteseltskonnas jutuks, kes on kellega ja kui palju maganud. «Kas sa sellega oled ikka maganud? Ah see, tema ei ütle kellelegi ära! Kuidas sa küll tema käest ei saanud?»

Üks mees hakkas oma kogemustepagasiga kõvatama, seekord kiideldes töökaaslaste üle, kellega tal õnnestunud voodisse jõuda. Teised vaatasid talle kahtlase pilguga otsa, kuni üks meestest lõpuks sõnas: «Kedagi ei huvita, kui palju ja keda sa oled pannud, me ei taha seda teada!»

Ja nii see vestlus selleks korraks hääbus.

Muidugi on ette tulnud ka jutuajamisi, kus, vastupidi, kõike väga põhjalikult arutletakse ning pisidetailideni juhtumised lahti seletatakse, kuid sel korral nii ei läinud. Eelpool kirjeldatud vestluse kokkuvõtteks jäi vaid meelde fraas: «Targad sõnad!»

Kas seksiseiklustest ongi vaja rääkida? On see mingi staatusenäitaja, et suudad teiste ees näidata, kui kõva sex machine sa oled? Jääb mulje, et mõned tahavad olla nagu pornostaarid: mitu naist, mitmekümneminutilised stseenid, lõputuna näiv erektsioon. Aga reaalsus on see, et sellistest stseenidest saavadki nad vaid pornofilmide kaudu osa.

Mis aga selle teadmisega peale hakata, pole aimugi. Kas kasvatada sekspartnerite numbrit (keep the numbers rolling and smashing scoreboard) ja teerulliga võimalikult palju voodeid lõhkuda? Või lihtsalt paista teiste ees tegija? See, kes ei skoori, on mõne silmis tossike, nõrguke või nohik. Mingil määral tõepoolest on meestemaailmas mingi standard, kus sekspartnerite arv rolli mängib.

See on vaid lühike periood elus, mil skoorimine on kinnisidee, mis ei lase sul paigal püsida, sunnib sind pidevalt liikuma, otsima aina uusi ja uusi voodipartnereid. Teadlased on, muide, tõestanud, et kui mehed ei jookseks naiste järel nii palju, kui nad tavaliselt jooksevad, ega kulutaks oma aega, närve, raha ja iseennast, elaksid nad kuus aastat kauem.

Mis puudutab seda tablood, kus kirjas minu enda sekspartnerite arv, siis seda mul pole. Kunagi loomulikult oli, kuid loobusin. Igaüks peab tegelikult rohkemal või vähemal määral intiimsete kokkupuudete üle arvestust, miskipärast on aga sellest rääkimisega seotud valehäbi.

Mina enam skoori üles ei märgi, sest see kaotas oma tähtsuse ja mõttekuse. Samas igast punktist oma tablool on midagi õppida, iga punkt tiksub juurde siis, mil see peab juhtuma. Punktiskoori kasvades kasvame ka ise, seeläbi arendades oma «seksmasinat». 3-2-1 tuld!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles