Marina Lohk: peadpööritavad muutused 

Marina Lohk
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Peeter Langovits

Mida vanemaks saame, seda armutumalt kulgeb aeg… Nii mööduvad kodunt tööle ja töölt koju kiirustades märkamatult päevad, nädalad, kuud, aastad…

Rutiini uppudes ja pealispinnal helklevate eesmärkide poole püüeldes unustame sageli tunda rõõmu lähedaste inimeste olemasolust, väikestest asjadest ja imelistest hetkedest, mis tegelikult loevad ja meid õnnelikuks teevad.

Nii võib mõnd aastat meenutades jääda tunne, et polnudki teises midagi meeldejäävat...

Küll on aga aastaid, kus võtame ette midagi uut ja põnevat - alustame uue keele õppimist, käime ära kaua ihaldatud reisil, sõlmime uusi tutvusi ja avastame enda jaoks midagi senitundmatut. On aastaid, mis üllatavad nii hea kui halvaga. On aastaid, mil kõik kulgeb plaanipäraselt, ja neid, mil enamik asju ebaõnnestub…

On aastaid, mis jäävad meile alatiseks meelde. Nad raputavad läbi, tuues leina, olulisi õppetunde ja uusi väljakutseid - kõike korraga ja sellise peadpööritava kiirusega, et ootamatute, kuid teisalt ometi oodatud sündmuste virvarris hakkab silme ees virvendama, tekib iiveldus ja seejärel kirgastumine. Äratundmismoment, mil kõik saab selgeks - miks elu katsumusi teele pillutab ning ikka ja jälle oma sõnu sööma paneb.

Just selline on minu jaoks olnud 2010. aasta. Eriline, meeldejääv, kohutavalt raske, kuid ühtaegu enneolematult õpetlik.

See aasta on olnud murranguline ka paljude teiste naiste jaoks - nii tuntud kui tundmatute. Me kõik oleme lugenud Liis Tappost ja Vilja Savisaarest, kes ühiskonna mõistmatust ja hukkamõistu trotsides on astunud samme, mis muudavad palju.

Ka minu tutvusringkonna naised on ette võtnud suuri elumuutusi. Üks neist jättis seljataha pikaaegse suhte, mis teda vaimselt kurnas, ja leidis sarnaselt Liis Tappole läbi valu taas iseenda. Üks neist asus lõpuks ometi kauaoodatud unistust teostama ja suundus Londonisse õppima. Nii mõnegi teise elu on raputanud lahkuminekud, lähedaste haigused, surmad.. kuid ka uued väljakutsed.

See aasta on õpetanud varasemast veelgi enam lugema märke. See, et asusin sügisel käivitama Postimehe naisteportaali, ei olnud minu jaoks sugugi mitte juhus - ometi ka mitte ette planeeritud. Ma poleks siin, kirjutamas neid ridu, kui oleksin teinud täpselt aasta tagasi teise valiku - otsustanud teistsuguse, oluliselt rahulikuma ja stabiilsema, kuid ühtlasi märksa igavama töö kasuks.

Kuid ometi ütles sisetunne: «ära veel mine!». Ma jäin. Jäin küll toimetama tarbijaportaali, mida olin teinud üle kolme aasta, kuid peagi saabus mu ellu uus ja põnev väljakutse, mille vastuvõtmiseks polnudki vaja töökohta vahetada.

Ka naisteportaali meeskonna kokkupanek oleks justkui olnud saatuse poolt juhitud - kuigi esialgu tundus, et õigeid inimesi leida pole sugugi kerge, sujus kõik lõpuks kiirelt ja ilma eriliste pingutusteta. Tänaseks võib öelda, et olen saatuse pakutuga rahul.

Aastat 2010 oleks raske unustada. See aasta tõi mu ellu tagasi mõned toredad inimesed, kellega polnud ammu suhelnud. See aasta tõi uusi tuttavaid, kes kõik on omal moel midagi õpetanud.

See aasta tõi äratundmise, et lapseohtu õest on sirgunud pea täiskasvanud ning äärmiselt elutark neiu, kellega saab kõigest rääkida ning kes on tohutult minu moodi. See aasta tõi teadmise, et kui on väga valus, siis see on millekski vajalik. Et kõigest on võimalik midagi õppida ja miski siin elus pole päris juhuslik.

Ma soovin, et alanud aasta oleks kõigile helgem. Et see tooks vähem valu ja kannatusi, vähem pettumusi ja kurbust ning rohkem tõelist elurõõmu, tingimusteta armastust enda, lähedaste, sõprade, töö ja elu enda vastu.

Ma soovin, et meist keegi ei kaotaks usku iseendasse, usku inimeste headusse, usku sellesse, et mitte miski siin elus pole võimatu, kui seda väga tahta.

Ma soovin, et meil kõigil oleks julgust vaadata endasse, esitada endale ebamugavaid küsimusi, murda välja rutiinist ja astuda vahel kõrvale sissetallatud rajalt. Ma soovin, et meil oleks vähem hirme, kuigi vahel tundub see absoluutselt võimatu.

Ma soovin meile kõigile palju unustamatuid hetki, tõelisi väljakutseid ja südamesoovide täitumist.

Ning kui naine.postimees.ee suudab teha Su päeva rõõmsamaks, panna vahel elu üle järele mõtlema ning pakkuda samas ka tuge ja nõu, oleme ilmselt õigel teel. Head uut ;)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles