/nginx/o/2018/06/21/7913415t1ha350.jpg)
Lanzarote on Kanaari saarte hulgas kindlasti üks põnevamaid juba maastiku poolest: saar on kaetud külmunud laavaväljadega ning pälvinud seetõttu nimetuse «Hispaania kuu». Siinsed hotellikompleksid on rahulikumad, aga siiski samas stiilis nagu näiteks naabersaartel Tenerifel või Gran Canarial, kus hordide kaupa eestlasi käib talvel samamoodi oma valget ihu pruunistamas, päikest silma laskmas ja mõne kohalikuga – või ka mõne britiga – flirtimas...
Eestlaste puhkusekäitumise ja -dialoogi jälgimine on paras meelelahutus. Näiteks algab numbrijutt lennukis teel lõuna poole. «Ma kuulsin, et seal on 30 kraadi.» – «Ausalt? 30 kraadi? Uskumatu!» Ja hiljem tagasiteel: «Ma kuulsin, et Eestis on kolm kraadi külma.» – «Oh issand!» Nagu oleks nad avastanud suure looduse ime.
Üks eestlaste puhkusementaliteedi naljakas detail tuli jutuks tagasilennul.
«Miks te Lanzarotel käisite?» küsis vanem onkel mu tütrelt Annalt jutujätkuks.
«See on ju ainult sada kilomeetrit Aafrikast,» vastas Anna. «See on peaaegu lõunamaa ja me tahtsime lõunamaale minna.»
«See pole mitte «peaaegu lõunamaa»,» teatas seepeale onkel. «See ongi lõunamaa.»
«On või? Ma arvasin, et Aafrika on lõunamaa. Hmm.»
Keegi oli Annale õrnas eas öelnud, et Aafrika on lõunamaa, ja nii oli see teadmine tüdrukule pähe vermitud. Aga nagu ma pidin talle selgitama, siis enamikule eestlastest ei ole «lõunamaa» mitte lihtsalt üks koht. See on koht, kus leidub palmipuid, liivarandu ja naeratavaid tõmmusid kohalikke, kes meile troopilisi jooke serveeriksid. «Lõunamaa» ei ole ainult Aafrika või Kanaarid, see võib olla ka India, Brasiilia, Austraalia... Hiilgasuur osa meie planeedist on eestlasele «lõunamaa».
Minu enda arusaam sellest, kuidas eestlased «lõunamaad» näevad, on ilmselt mõjutatud Ingrid Vang Nymani illustratsioonidest raamatule «Pipi Lõunamerel», kus Pipi, Tommy ja Annika lähevad lõunamere saarele, kannavad rohust seelikuid, söövad banaane ja saavad kohalike poolt kuningliku kohtlemise osaliseks. Muidugi ei leia neil piltidel kujutamist kodusõjad, narkoprobeemid, kerjused, aga ka mitte teiste turistide massid ja maitsetult lokkav hotellide-restoranide maastik. Sest see kõik ei kuulu tõelisesse «lõunamaa» kuvandisse. Ja tegelikult ongi «lõunamaa» ideaal, mida koopiad, näiteks Kanaari saared, vaid kahvatult esindada suudavad.
Lõunamaa vastand on muidugi «põhjamaa». Jõuad Tallinna näiteks südaöösel, ka see linn meenutab kuud, aga hoopis teisel moel. See on Tallinna temperatuur ja tühjus. Kuuldavasti on tallinlased uhked selle üle, et nende linnas juhtub asju, rohkem kui kusagil mujal Eestis, aga südaöösel on siin tänavad tühjad, võib leida vaid paar autot ja paar bensiinijaamatuld.
Surnuaialik vaikus su ümber on väga sobilik selleks, et oma sisemine temperatuur välisega häälestada. Enam ei ole banaanisöömise isu. Või millestki rääkimise vajadust. Tahaks vaid pliidi alla tule teha, teed keeta ja end mõnusalt diivaninurka kerida. Selle koha nimi siin on Eesti, aga see võiks sama hästi olla Soome (oma Rimi-poodidega) või Norra (oma Statoili-võrguga). Eestlased kutsuvad seda «põhjamaaks», ja kuigi kolmekraadilisse jahedusse astumine valmistab neile piina, on see samas ka mõnus. See hetk äratab nad üles ja värskendab, nagu jahe vesi vastu nägemist.
Pärast kõiki neid lõunamaa seiklusi on aeg tulla tagasi koju.