Muutused lapse emotsionaalses seisundis ja mittekohane seksuaalkäitumine võivad viidata sellele, et lapse areng on saanud mittesoovitavaid mõjutusi. Tartu Laste Tugikeskuse kliiniline ja koolipsühholoog Eha Berezjuk kirjutab Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka Last, kuidas ära tunda seksuaalselt väärkoheldud last.
On kahte tüüpi lapsi, kelle puhul tasub tähelepanelik olla: lapsed, kes kardavad kõike, mis on seotud seksuaalsusega (palja inimkehaga pildid, jutud, arstlik läbivaatus) ja lapsed, kelle käitumises ilmneb kõrgendatud huvi seksuaalsusega seotud temaatika suhtes.
Seda, kas lapse seksuaalkäitumine on normaalne, saab hinnata «valgusfoori» abil:
Mitte ainult seksuaalne, vaid ka vaimne ja füüsiline väärkohtlemine soodustavad seksualiseeritud ja väärkohtlevat käitumist teiste laste suhtes ja soodustavaks faktoriks on mitteturvaline kiindumussuhe. Väga oluline on märgata, ära tunda ja vajadusel sekkuda laste igat liiki väärkohtlemisse ja aidata neil saada parimat võimalikku abi. Norra pereterapeut Lars Lund on kenasti öelnud: «Kõigil peab olema võimalus valida uus lugu, mis annab lootust, loob väärtushinnanguid ja tulevikuunistusi.»
Kuigi varased seotuskogemused mängivad olulist rolli lapse arengus, näitavad uurimused, et kiindumussuhte laad võib muutuda, kui lapse suhted vanemaga või tema kasvukeskkond muutuvad turvalisemaks. See tähendab, et kunagi pole liiga hilja lapse ellu muutusi tuua. Ja mitte ainult pakkudes lapsele uusi vahvaid elamusi, vaid sedalaadi kogemusi, mis varasemast kogemusest on jäänud tal puudu.