Kuuldes seda mõtet aastate eest sõbra suust, pidasin väidet jaburaks üldistuseks – süvenemata ideesse, ei taibanud kohe, et lause «iga uus on alati parem» võib kohalduda suhete kõrval ka elule üldisemalt.
Heleriin Adelbert: iga uus on alati parem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõetera on väites sees, kuna uus on tegelikult tundmatu ja tähendab pigem lootust, et järgnev aasta, eluperiood, töö või ka armusuhe tuleb parem kui varem. Pealegi, kogemuste ja teadmiste järjepideval kasvul hindame minevikku ümber. Viimast eriti kokkuvõtteid tehes ja eesmärke seades, mis aastavahetusel kombeks – paberile vormistatult või mitte, alateadlikult enamasti ikka.
Isiklikest järeldustest rääkides ei saa märkimata jätta, et 2010 möödus siinkirjutajal sündmusterohkelt. Selja taha tuli jätta üks eluetapp ning tervitada hoopis teisi rõõme ja väljakutseid pakkuvat perioodi.
Vanast vabaks
Muutuste taustal pildus elu paraku mitmeidki kaikaid kodaratesse ning teha tuli, enamasti raske südamega, lõpparveid nii isiklikes suhetes kui erialaga seoses. Kõik tasus end ära – üle väga pika aja astun uude aastasse nii vaba meele kui südamega. Saan teha, mida tahan, ja suundun, kuhu ihkan.
Veidi mõru meelega tuleb tõdeda, et möödunud aasta pettumust valmistavad sündmused maailmas, riigis, eraelus ja ametialaselt on taaskord vähendanud roosade prillide õndsat läbipaistmatust. Kuid olen endiselt veendunud – kõik läheb nii, nagu minema peab!
Murtud südagi, mida pole varem elus – üpris lühikeses küll, aga kirevas – lasknud haavata, oli ilmselt vajalik kogemus. Kes teab, ehk avas pühendumine eelkõige iseendale mõnegi ukse ning teisel juhul ei hõlmaks praegune töö minu armastust – kirjutamist. Pealegi ammutame suurimat inspiratsiooni ikka elust enesest.
Lisaks pole tänu läbielatule enam kahtlustki, et leidub inimesi, kelle hoolde hinge võiksin usaldada. Vahel tuleb kriisiolukorras lubada abi peale suruda, kui kangekaelsus tuge küsida ei võimalda, ning leppida, et otsused sinu eest langetatakse, mida ise vastu võtta ei malda – nii palju olen targem.
Arenguruumi on
Rääkides muutustest ühiskonnas, võiks mullusega võrreldes paraneda lugemus. Ennast väga kiruma ei pea, aga neljandikku eestlastest, kes ühtki teost kätte ei suutnud võtta, tahaks küll televiisori- ja arvutiekraanist võõrutada.
Öelgu statistika, et 21. sajandil on raamatuhuviliste osatähtsus kümnendiku võrra suurenenud, minu arvates ei ole see piisav. Veedame vähemalt kolmandiku elust magades ja mõni ei leia siis päevagi aastas kirjandusteos(t)ele. Totrus.
Kehva lugemuse tõttu eksisteeribki ehk meie seas veel «ainult enda mätta otsast nägevaid» harimatuid ning sestap on minu üheks suurimaks uusaastasooviks, et inimesed ajalehtede-ajakirjade sirvimisele lisaks võtaksid kätte ka mõne raamatu – rikastab fantaasiat ja avardab mõttemaailma.
Kirjanduse kaudu eri vaatenurkadega tutvumine suurendab ka empaatiavõimet ja tolerantsust, millest selgelt paljudel puudu jääb. Inimene pole loom. Paraku tundub kohati, et tegu on veel hullema elajaga. Vähemalt esimene ei rebi enamasti liigikaaslast tükkideks muul juhul kui enesekaitseks, teine võib sama teha ahnusest või ebaratsionaalsest vihkamisest…
Pealegi, milleks veel elada kui mitte emotsioonide kogumiseks eri allikatest? Siit tuleneb ka põhimõte, mida jagada soovin. Iga sündmus, läbielamine – ükskõik kui kohutav või piinlik – on lisaväärtus isikliku arengu stsenaariumile. Nagu alati ütlen ja taas kordan: ilma draamata oleks jube igav elada!
Uusaastasoovid
2011. aasta kujuneb minule arvatavasti üsna stabiilseks, kuigi ennustamisega ei tegele ja ausalt öeldes endale rahu ei soovi. Viimane ei kehti aga suures plaanis – siinkohal olekski paslik õhku visata mõned ootused-lootused.
Esiteks vähem vägivaldsust. Ühelt poolt alternatiivi sõdadele ehk kasutagem aju-, mitte relvastuspotentsiaali, et leida majanduse ja rahvastiku arvu kontrollimiseks vähem veriseid lahendusi. Võimuvõitlused jäägu samuti malelaua taha. Vaimsest terrorist rääkides – rohkem äratundmist ning sekkumist.
Lisaks kohanemisoskust – näiteks või euroga ja paljudel siiani õhukese rahakotiga. Ning kriitilist meelt vahelduseks oma ego ja tegude suhtes, kuna teiste materdamises on end meistritena tõestatud piisavalt.
Kui ka läks veidi naiivseks maailmaparandaja sõnumiks, siis soovimast ei takista meid keegi. Seega laske käia – mida rohkem, seda uhkem! Alati tasuks aga jätta veidi mänguruumi, et vastavalt olukorrale seatud sihte kohendada.
Mõnele ehk paistab silmakirjalik, et eluga rahulolev tüüp, nagu olen, siin mingisuguseid unistusi julgeb avaldada, kui osa inimeste ainsaks lootuseks on õhtuks leib lauale panna. Peab ütlema, et kõik pole roosiline iseenesest.
Korrates mullu aasta naiseks ja parimaks naissportlaseks valitud Kristina Šmigun-Vähi ideed: unistage suurelt. Minu poolt: uskuge endasse – siis ei näi töö vaevana ja viimane kurnav. Ning milleta siin üpris küünilises maailmas ei saa, on tubli annus huumorit ja eneseirooniat.
Tundub sobilik siinne mõttelõng katkestada laulusõnadega, mis kirjatüki valmimise ajal raadiost Tanel Padari hääle läbi kostsid ning edastasid elujaatavat emotsiooni, millega püüan ise ja soovitan teistel uuele aastale vastu minna:
Ära peatu, hoogu juurde anna veel.
Peagi veatu algus uus sind ootab ees.
Hinga endast välja valu, saamatus.
Alusta uut!