Kui midagi teha ei saa, siis seda tulebki teha

Sigrid Kõiv. Foto: Sander Ilvest

Öeldakse, et inimesel pole kunagi aega, see tuleb võtta. Aga kui pole kuskilt võtta? Siis tuleb aeg äkki ise. Ning sõltub inimesest, kas ta hakkab kirudes ja kiirustades aega täitma või tunnistab rahulikult oma jõuetust olukorda muuta – kui tuleb oodata, siis tuleb oodata.

See oli üks neist väga hõivatud esmaspäevadest: kaks koosolekut, mõned möödunud nädalast üles jäänud asjad, teised uue nädalaga üles tulevad asjad, lisaks peotäis probleeme. Kõik see segatud esmaspäevaste segaste tunnetega: tööl käia on tore küll, aga nädala algus on alati veidi hirmutav; tahaks, et asjad läheks käima, aga et nädala esimene tööpäev ei veniks nii väga pikalt.

Ja siis muidugi veel lapsega õppimine ning igasugune muu kodune pudi-padi: käia toidupoes, helistada emale, otsida üles lapse kaitsesüstimiskaart, parandada mõned pisivigastustega riideesemed, teha koduarvutile tarkvarauuendus. Oeh… Iga asi üksikuna justkui polegi midagi, kuid kokku… oeh.