Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

«Jumal hoidku, naine merel!»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Marlen on õnnega koos - kui ta just merel ei tüüri, saab ta Tallinnas lennusadama laevu avastada, kuna seal töötab kuraatorina tema isa. | FOTO: Eero Vabamägi
Marleni mere­karjäär sai alguse madrusena kaubalaeval, mille pootsmanit peab ta senini parimaks koostöö­partneriks. | FOTO: Erakogu

Saage tuttavaks – Marlen Einberg, 27-aastane tüürimees. Sooneutraalselt öeldes laevajuht, ent tõtt-öelda ei saa pahaks panna, et sellel ametil on veel tänapäeval küljes stereotüüpne tempel.

«Mul on olnud kapten, kellel oli varem ka üks naistüürimees. Tema ütles, et pole veel pidanud naistes pettuma,» räägib Marlen. «Laevadel on naisi vähe – 30 peale heal juhul 5-6 –, rääkimata siis naissoost tüürimeestest.» Sellel on mitu proosalist põhjust. Esiteks ei saa eitada, et töö on füüsiliselt koormavam kui paljud ametid maal. Teiseks, olgu maailm nii sooneutraalne kui tahes, lapsi sünnitab ikka naine. Igaüks võib ise ette kujutada, kui raske on lapsest kuni pool aastat järjest eemal olla.

«Olen arvestanud, et kunagi saabub see aeg, kui tekib pere ja ma ei saa enam merele,» tunnistab Marlen, kelle elukaaslane on samuti meremees. «Pole hullu, kui peaksin muu ameti valima, sest oma unistuse olen juba täitnud. Ma olen merele saanud, ma olen hakkama saanud ... mida ma esialgu ehk ei uskunudki.»

Kuna naisi on selles ametis vähe, kinnistuvad enam ka stereotüübid. Neid uskudes tekibki hirm, et äkki tõesti ei saa hakkama. «Seksistlikke nalju oli kõige rohkem koolis. Kursavennad – küll mitte paha pärast – ikka naljatasid, et oled kaptenile sekretäri eest, käid kohvi keetmas.» See kartus pole täide läinud.

Iseenesest pole selles, et Marlenist laevajuht sai, midagi üllatavat. Merelembus on talle kaasa sündinud, veres. Meremehest vanaisa rääkis, kuidas see amet tal pikalt eksootilisi sadamalinnu avastada võimaldas. Sama jutuga kipuvad koolis meelitama vanad õppejõud, kes ise juba kaua merd sõitnud pole. «Tänapäeval muidugi see elu enam nii ei ole. Aeg on raha ja töö käib kiiresti. Teine asi on see, et sadamaid viiakse linnast välja. Kui kuhugi Muugale satud, mis sa ikka seal teha oskad,» nendib Marlen. «Enam ei juhtu nii nagu vanasti, et oled nädalate kaupa kuskil Kanaari saartel, kohalik agent korraldab ekskursioone.»

Aga kui võimalus tekib, kasutab ta seda kindlasti. Kui olla paar kuud kuni pool aastat järjest laeval, aitab see hästi rutiini lõhkuda.

«Minu isa tahtis ka tüürimeheks õppida, aga tema isa ütles, et ära mine – sind pole ju kunagi kodus,» mainib Marlen. Nüüd töötab isa lennusadama kuraatorina. Esimene pikem merereis oli Marlenil 11-aastasena isa seltsis Suure Tõlluga Pärnusse. Retk kestis neli päeva ja sellest räägib naine tänaseni suure õhinaga. «Tilbendasin kaptenisillal jalus, vana kapten näitas mulle, kuidas kaardil miile lugeda. Sain natukenegi ettekujutust sellest, mida mereelu endal kujutab.»

See meeldis väga. Kohe nii väga, et 2007. aastal astuski tüdruk mereakadeemiasse, mille 2012. aastal lõpetas.

Naistele keelatud amet

Oma esimese töökoha leidis ta sama aasta oktoobris ühel kaubalaeval, mis sõitis Vahemere ja Põhja-Atlandi piirkonnas. Marlenist sai madrus tekimeeskonnas, kuhu polnud varem ühtki naist kuulunud. «Pootsman kratsis kukalt, ei julgenud mulle alguses mitte ühtegi tööd anda, et äkki ma olen kristallist ja lagunen kohe ära.»

Muide, veel hiljaaegu oli madrusetöö (üldse töö tekimeeskonnas) Eesti seaduste järgi naistele üldse keelatud. Nagu ka veel mitme füüsiliselt raske ja tervist kahjustatava ameti pidamine. See loetelu kaotati alles 2009. aasta suvel, kui jõustus uus töölepinguseadus.

Aga töö on töö ja see tuleb ära teha. «Füüsilist tööd on, aga mul pole veel ette tulnud midagi sellist, mis käiks üle jõu. Oled sa mees või naine, oluline on, et oma tööga hakkama saad. Keegi ei saa seda sinu eest ära teha,» ütleb Marlen.

Nii julges ka pootsman talle iga päevaga üha raskemaid ülesandeid anda. «Küsis küll kogu aeg, et ega see ei käi üle jõu,» meenutab nüüdne tüürimees oma madrusepõlve. Lõpuks sujus koostöö nii hästi, et Marleni silmis on ta siiani parim pootsman, kelle alluvuses ta on töötanud. «Muutsin võib-olla natuke tema arvamust – pole nii, et naine merel, jumal hoidku!»

Kuu aja pärast sai Marlenist samal kaubalaeval teine tüürimees, kes vastutas muu hulgas selle eest, et navigatsiooni-, pääste- ja tuleohutusvahendid vastaksid nõuetele. Asjad peavad olema korras nii füüsiliselt kui ka paberil.

«Olin poolteist nädalat tüürimees olnud, kui tuli kontroll. Viibisime Türgis ja mina olin nii pabinas!» Marlen nendib, et ei leidu laeva, kus ei oleks ühtegi puudust. See, kas teekonda lubatakse jätkata, sõltub suuresti inspektorist. «Araabia maades on lihtsam, annad meelehead. Aga mitte raha! Suitsu, mahlapakke või kokakoolat. Selliseid lihtsaid asju.» See kraam on igal meeskonnal igaks juhuks käepärast, kui inspektor juhtub pardale astuma.

Türklaste korraldatud kontroll läks väga hästi. «Kaks türgi meest tulid inspekteerima ja kapten lükkas mind tagant, et räägi ometi juttu nendega. Rääkisimegi maast ja ilmast. See oli üks väheseid kordi, kui tuli kasuks, et olen naisterahvas.»

Võtta on aga ka vastupidine näide. «Inglismaal tahtis inspektor mind kohe proovile panna. Oli selline vanahärra, küsitles mind nii palju, et mõtlesin, et ei tea, kas ta võtab mult lõpuks diplomi ära. Aga lõpuks ütles kapten, et see vana mees oli mind hoopis väga kiitnud.»

Suurim oht – loll inimene

Praegu omandab Marlen vanemtüürimehe kutset. Järgmine samm olekski juba kapteniroll – aga seda Marlen ei ihale.

«Kapteniamet on ääretult raske. Sa vastutad absoluutselt kõigi ja kõige eest. Hea kapten on ka hea diplomaat. Mõnele tuleb olla psühholoog, mõnele lapsevanem. Lisaks peab olmeprobleemidega tegelema, mis tähendab, et otseselt laeva juhtimine jääb tagaplaanile.» Sellist vastutust paljud vanemtüürimehed ei soovi. Nemad tahavad rahus merd seilata.

Üldiselt peab aga kogu meeskond omavahel väga hästi läbi saama. Üksteist austama. Ainult nii saab kuude kaupa järjest laevaruumi jagada. Seejuures on laev nagu rahvuste paabel, kus tuleb unustada eelarvamused, ebameeldivused. Vajadusel need alla suruda.

«Minu esimene kapten oli Venemaalt pärit ja kuna mul on saksa nimi, siis mina olingi tema meelest fašist ja nats ja mida kõike veel. Ma ei teinud välja, sest kui sa oled kuid merel, siis on lõpuks kama kaks, mis ta räägib.»

Marleni sõnul on hea meeskond olulisemgi kui palk. «Nende inimeste peale pead lootma ja suutma uskuda, et nad suudavad vajadusel su elu päästa. Esimesed tormid olid küll aukartust äratavad, kuid tänapäeva laevadel tormi eriti kartma ei pea. Kõige suurem oht on hoopis loll inimene. Õnnetused juhtuvad ikka inimliku vea tõttu.»

Otsest ohtu on Marlen seni tundud korra Egiptuses Aleksandria sadamas, kus mõni aasta tagasi puhkes mäss.

Eesti – tundmatu mereriik

Me ei saanud nädal aega sadamast välja. Tekile ei tohtinud ka minna, olime suletud ruumides, sest linnas oli kuulda automaadivalanguid. Ka meile pandi üks püssimees valvesse,» meenutab Marlen.

Kaubalaevaga juhtub sageli nii, et sa ei tea viimase minutini täpselt, kuhu seekord sõitma pead. «Tead ainult, mis sadamasse sa lendad ja kui pikk on leping. Mõne laeva puhul on teada, et see sõidab ühes piirkonnas, ja kindlasti on siis süda rahulikum, et ei pea Somaalia rannikule suunduma,» muheleb Marlen ja lisab tõsinedes: «See info, kui palju laevu tegelikult Aasias kadunuks jääb, meieni üldse ei jõua.»

Tööd otsida on Eestis aga küllaltki keeruline. «Praegu töötavad väga paljud meie meremehed läbi Läti, seal on maksusoodustused. Seal on ka palju rohkem töövahendusfirmasid – ainuüksi Riias 60, Eestis aga ehk kümme. Riia kaudu saab maailma tippreisilaevadele tööle. Eesti on nii maha jäänud ja sellest ei saada üldse aru. See on nukker.»

Marlen tuletab meelde, et üks töökoht merel toob kolm töökohta maal. «Loogika, et me ei saa ühele valdkonnale soodustusi anda, kuna kõik on võrdsed, tähendab, et sellest ühest valdkonnast ei saa me praegu üldse midagi. Kunagi oli Eesti tuntud mereriik, nüüd ei tea keegi merel ilmselt Eesti lippugi.»

See ongi praegu ehk kõige suurem takistus laevajuhiks õppimise teel, olgu naistel või meestel.

Marleni ametikohad

Oktoober-november 2012 – madrus kaubalaevas Vahemerel ja Põhja-Atlandi piirkonnas

November 2012 – märts 2013 – 2. tüürimees samas kaubalaevas

Juuli 2013 – oktoober 2014 – 3. tüürimees reisilaevas Iiri merel

Oktoober 2014 – juuli 2015 – 2. tüürimees reisilaevas Põhjamere piirkonnas

Tagasi üles