Kas kõndima peab enne või pärast ehk kõik kepikõnnist (1)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Caro / Scanpix

Tuntud jooksu- ja luulemees Contra lubas varsti kepikõnnile üle minna, lugeda oli, et isegi Tanel Padar kasutab eelmainet imelikku ala osana treeningust valmistudes poolpikaks triatloniks, kirjutab meie lugeja, harrastussportlane Franz K. Imelik ala? Mõned ajad tagasi ütles üks lugupeetud inimene kepikõnni kohta umbes nii: «Mis jura see veel on, milleks?» Aga tõesti – mis nõme ala see kepikõnd siis on, mida üha rohkem inimesi erinevas vanuses harrastavad?

Alustaks ühes anekdootlikust loost, võib-olla see ongi naljalugu, ega kontrollida ei saa. Oli olnud üks kursus-koolitus, kus õpetati inimestele kõike kepikõnniga seonduvat. Ikka selleks, et sellest alast nii-öelda viimast võtta, valesid lähenemisi vältida ning rõhuda selle ala eelistele. Koolitus lõppes ja järgnes küsimuste voor. Üks noor naine – võiks isegi öelda, et lausa blondiin – esitas oma küsimuse: «Muidu on mulle kogu see teooria ja tehnika arusaadav, aga ikkagi ühest asjast ma ei saanud päris täpselt aru: et on nagu kepikõnd, aga kas kõndima peab enne või pärast?»

Ega ma ise eriti nutikam polnud sellest neiust eelpool, siis, kui nägin esimesi «suusakeppidega vehkijaid keset suve». Paras põlgus tekkis ikka hinge küll, sest see tundus eriliselt nõme, palju ei puudunud, kui oleksin küsinud: «Vabandage, aga kas te ei ole märganud juhuslikult, et väljas on suvi, lund pole, ja teil on suusad alt sootuks ära kulunud-kadunud!?»

Jättes eelarvamused nagu eriliselt mõttetu ala ja selle blodiini «üliolulise ja põhjapaneva» küsimuse  kõrvale, siis tõesti: milleks ikkagi kepikõnd hea on?

Hea rüht

Käies või joostes võime tihti longu vajuda, eriti kui meil on rühiga probleeme, kepikõnnil aga saab end «sirgeks suruda». Kellel seljaga suuremad probleemid, siis võib olla ongi ilma «kaigasteta» liikumine raskendatud või võimatu – need on toeks.

Suusatamise aseaine

Kui lund pole, siis ongi kepikõnd kõige mugavam ja odavam aseaine mõeldes suusatamisele, sest koormuse saavad erinevalt jooksmisest ka käed ja ülakeha. Edasijõudnumad hakkavad oma sammu ja tempot nii seadma, mis võimalikult palju imiteerikski reaalset suusasammu talvel lumel. Päris talve saabudes on siis lihaskond ette valmistatud suusatamisliigutuseks.

Nõrgad jalad või suur kehakaal

Paljud ei saa – ega tohigi – sörkida või joosta, sest see hakkab liigestele, st valu hakkavad tegema pöiad, põlved, puusad. Sel juhul ongi kepikõnd väga hea, sest osa koormust delegeeritakse jalgadelt kätele, just nii palju, et liikumine valu ei teeks. Põhjuseks, miks jalad häda teevad, võib olla mitmeid: mingi vigastus või sellest taastumine; lihtsalt nõrgad jalad võrreldes ülakeha ja kätega; ülekaal, mille korral peab väga ettevaatlikult alustama, et mitte jalgu «ära lõhkuda». Kepikõnd on siin heaks abiks.

Ülakehale ka koormust

Keda ei rahulda vaid jalgadele koormuse andmine kõnni või jooksuga, aga jooksupauside ajal kätekõverdusi ega lõuatõmbeid või muid harjutusi teha ei viitsi, sellele on jällegi kepikõnd hea lahendus, sest treenitakse nii jalgu kui ka käsi ning võhma ja kõike koos.

Jõusaali aseaine

Kes kepikõnniga rohkem tegeleb, saab ju aru, et mida rohkem kätega suruda, seda kergem jalgadel. Seda koormust saab aga piisava harjutamise ja kombineerimise tulemusel sedasi sättida, et ülakeha saab koormuse kätte nagu jõusaalis mõõdukate raskustega. Kes ei usu, proovige järele! Tehke korralik trenn ja vaadake oma ülakeha pärast peegli ees – paistab nagu oleks jõusaalist tulnud. Või siis meenutage mõnda spordivõistlust televiisorist, kus suusatajad särke vahetavad ja oma ülakeha näitavad – näha on, et torso on veidi teistsugune kui sellisel sportlasel, kes vaid pikka maad jooksevad või rattaga sõidavad.

Investeering väike

Kindlasti maksavad korralikud – mõtlen selliseid, mis paari trenniga ära ei lagune – kõndimiskepid raha, aga kui palju, seda mina ei tea, sest ... ma pole neid kunagi ostnud. Mul on suusakepid aastast 1985 – pikkus sobib, käerihmad mugavad, otsad, mis maasse lähevad, on korras, milleks peaksin poodi minema ja veel ühed ostma? Pole vaja.

Ja see ei ole veel kõik: olen mitu korda oma tervisesportlase treeningu teinud kasutades ... hernekeppe. See ei ole nali. See on lihtsalt tüüpiline näide sarjast eesmärk pühendab abinõu. Ja eesmärk on ju käe jõud suunata maasse ja pole vahet, kas abivahendiks on selleks mõeldud kepikõnni kepid, suusakepid või hernekepid.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles