Uuring: ema hirm ja hüljatus võivad viia imiku tapmiseni

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Meedia teated naistest, kes enda vastsündinud lapse on tapnud, kihutavad raketina loetavuse edetabelite tippu. Lihase lapse mõrv on niivõrd mõistmatu, et kõigil tekib ilmselt ka küsimus: kes on need hullud emad?

Tuleb välja, et nad ei olegi tingimata psüühiliselt haiged nagu arvata võiks. Ajakirjas Archives of Disease in Childhood avaldatud uuringu kohaselt võivad paljude taoliste tapmisjuhtumite taga olla madal vanemlik enesehinnang ja emotsionaalne ebaküpsus, vahendas Time.com.

Pariisis asuva terviseuuringute instituudi drektor Anne Tursz ja Jon Cook analüüsisid aastatel 1996 kuni 2000 Prantsusmaa kohtutesse jõudnud juhtumeid, mis käsitlesid lapse surma tema esimese elupäeva jooksul. Juhtumitele olid lisatud ka vanematele antud psühhiaatrilised hinnangud, mida uurijad kasutasid, et luua naise profiil, kes sooritab enda vastsündinu mõrva esimese 24 tunni sees.

Stereotüübiks on siiani noor, vaene, töötu ja vallaline naine. Tursz ja Cook analüüsisid 17 juhtumit, kus ema oli tuvastatud ning leidsid, et vastsündinu tapnud naise keskmine vanus oli siiski kõrgem - 26 aastat. Puudusid selged sümptomid vaimsetest haigustest ja kedagi neist polnud teadaolevalt lapsena kuritarvitatud.

Kolmandikul naistest oli eelnevalt vähemalt kolm last ning kaks kolmandikku polnud raseduse ennetamiseks kaitsevahendeid kasutanud. Üle poole neist elas koos surnud imiku isaga ning enamik olid töötud.

Mitte üllatuslikult, olid kõik naised rasedust varjanud ning enamik sünnitanud salaja, täiesti üksinda. Ligi pooled olid depressioonis – enamasti hirmu tõttu. Turszi sõnul kartsid naised kohutavalt, et abikaasa või lapse isa nad hülgab. Ta märkis, et kuigi uuring hõlmas prantsuse naisi, pole põhjust, miks tulemused ei võiks kehtida ka mujal elavate rasedate kohta.

Tundes end väga üksikuna ning pea pooltel juhtudel depressioonis, puudus neil naistel arvatavasti endi elu või seksuaalsuse üle täielik kontroll, kirjutasid autorid. Järelduses seisis veel, et imiku tapmine tundus lahendusena, kui soovimatu rasedus ähvardas tekitada perekonnaskandaali ning lõppeda partneri või sobiva elustiili kaotamisega.

Uurijad lisasid, et õnneks ei juhtu imiku tapmist esimesel elupäeval tihti, kuid siiski sagedamini kui arvame. Kohturaportide andmeil tervelt viis korda rohkem kui ametliku statistika kohaselt. Tuvastatud 80 tahtlikust tapmisest pandi 27 (kolmandik) toime esimese päeva jooksul pärast beebi sündi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles