Perefoorumis pajatab oma nukra loo mees, kes ei leidnud vastuarmastust ja peab seda enda süüks. Kas oled sellega nõus?
Mehe mure: petmine pärast lahkuminekut
3. märts 2016, 13:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tahaksin rääkida teile loo oma metsa keeratud suhtest. Miks? Sest ma loodan, et ehk aitab see südamel paraneda.
Olime kaheksa kuud koos (kaugsuhtes), kuni naisel tekkis depressioon ja ta nõudis aja maha võtmist ning ruumi. Mina äsja armununa ei suutnud seda talle anda. Otsisin ikka vähemalt korra nädalas kontakti, kuni ta vihastas ja mind maha jättis.
Ma pole kunagi kellegi pärast niimoodi nutnud, Isegi matustel mitte. Terve kuu möödus täielikus masenduses ja kirjutasin talle isegi mitme A4 pikkuse teksti, kus avaldasin oma jätkuvaid tundeid.
Üks nädalavahetus sattusime samasse klubisse ning meie emotsioonid olid laes. Me nutsime, me tantsisime, me suudlesime, me avaldasime armastust ja järgmine päev saime kokku ning rääkisime, mida me oleme läbi elanud selle kuu ajaga.
Mõtlesin, et asi on enam-vähem korras, kui me peale seda kaks päeva normaalselt suhtlesime. Juba kolmandal päeval nõudis ta jälle aega ja rahulikumalt võtmist. Samuti andis naine mõista, et ma olen temast valesti aru saanud ja et me pole jälle koos. Olin sellega nõus, kuid ma ei teadnud, mida tema meelest «rahulikult» tähendab.
Möödus poolteist nädalat ilma ühtegi sõna lausumata, kuni ma talle sõnumi saatsin ja küsisin, kas võime äkki koos sõbrapäeva tähistada. Sõnumile vastust ei tulnudki. Kolm päeva hiljem olin ma juba hullumise äärel ning tundsin ennast kui krantsi, keda võib peksta ilma igasugust emotsiooni välja näitamata. Tundsin ennast nii üksikuna ja abituna. Ma ei suutnud enam ratsionaalselt mõelda. Tekkisid isegi paranoiad, et tal on keegi uus, keegi parem ning siis see juhtus. Magasin teise naisega, kes mulle üldse korda ei lähe, aga tema poolt pakutud tähelepanu ja see tunne, et inimene tahab minuga koos aega veeta, lükkasid mu pimedasse auku. Ma polnud sellist tähelepanu saanud juba mitmeid kuid, sest seksisime eksiga viimati kaks kuud enne lahkuminekut. Seega olin ka neli kuud ilma olnud.
Järgmine päev ma rääkisin eksile ära, mis juhtus, ning nüüd ta ei taha mind enam kunagi näha. Ma olen nii löödud, et ma lihtsalt nutan päevad läbi ja nean oma lollust. Vihkan seda, et ma suutsin ära põletada ka selle viimase silla, mis mind võiks siit üksikult saarelt ära viia. Ma armastan teda endiselt. Lihtsalt ma olin vaimselt liiga nõrk, et tema depressiooniga hakkama saada. Ma ei tahtnud teda hüljata tema kõige haavatavamal ajal, kuid ma ei suutnud enam taluda seda ignoreerimist ja muud jama.