Olgem ausad, kõik valetavad – küsimus on selles, kas teised meid usuvad. Värske uuringu järgi sõltub inimese usaldusväärsus lisaks sõnadevalikule sellest, kes ja kuidas neid ütleb.
Miks mõjuvad naised usaldusväärsemalt kui mehed?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirja Journal of Language and Social Psychology detsembrinumbris süvenes Haverfordi kolledži psühholoogiaprofessor Marilyn Boltz kolleegidega sugude, kõnemaneeride ja pettuste ühisjoontesse, kirjutas Time.com.
Boltzi sõnul leiti, et inimeste hinnangul luiskavad naised meestest vähem ning kasutavad ka teistsuguseid valesid. Päevikute uuringust – kus usaldati inimesi enda valskuse tunnistamises – selgus, et nii naised kui mehed tunnistasid luiskamist 20 kuni 35 protsendil vestluskordadest.
Tuli välja, et mehed kasutavad – ning neile räägitakse – rohkem valesid enda upitamiseks. Seevastu naised räägivad – ja neile räägitakse – pigem teistele kasulikke valesid. Vahe on selles, kas öeldakse «Sul on vinn? Ma isegi ei näe seda,» või «See naine? Ma pole teda kunagi varem näinud.»
Päevikupihtimusi täiendav Boltzi uuring näitas, et aususes kahtlemise korral kehtis pigem arvamus, et naised valetavad teiste ja mehed eneste kohta. Uuringus osalejad kuulasid lindistatud vestlust tõsises suhtes olevate «Jimi» ja «Claire» vahel. Kuulajatel paluti hinnata, kas pooled olid mõttevahetuses siirad.
Katkend vestlusest:
Jim: Kas jäid lihalõiguga rahule?
Claire: Jaa, väga maitsev oli.* Kas marinaadiretsept oli sinu enda oma? (*Võimalik vale teise kasuks.)
Jim: Jah, oli küll.** Olen seda aastate jooksul püüdnud täiustada. (**Võimalik vale enda kasuks.)
Jimi ja Claire’i väidete uskumine sõltus osaliselt kõne ajastusest. Boltz avastas, et kui üks vestluskaaslastest vastas tavalisest pikema pausi järel ja rääkis kiiremini kui küsija, siis kaheldi tema aususes suurema tõenäosusega.
Uuringus osalejate määr, kes Claire sõnu uskusid, langes 86 protsendilt 16-le, kui naine vastamisega venitas ning võimaliku vale ajal kiiresti kõneles. Jimi väidete uskujate hulk langes sama stiili kasutades 77 protsendilt 14-le. Boltz selgitas, et kõige kahtlustavamad oleme, kuid mehed võivad püüda end upitada.
Psühholoog oletas, et naisi arvati vähem valetavat, ja eriti enda kohta, kuna mehi ja naisi on õpetatud enda soorollidele vastavalt käituma. Ta selgitas, et alates varajasest east julgustatakse mehi enda võimetega hooplema ja end teistest kõrgemale tõstma. Täiskasvanute vestluses on ühe üleolevus tavaline ning võimaldab domineerimist ja seisust näidata. Teisalt õpetatakse naistele tema sõnul enese esitlemises tagasihoidlikkust ning intiimsuse ja suheteloomise tähtsust.
Uuring näitas, et olenemata soost tasuks saladuse hoidmisel vältida vastamisega viivitamist. Boltz selgitas, et pikkade pauside puhul peetakse sõnavõttu tavaliselt planeerimata valeks ning kiirelt kõnelejad võivad sageli närvilised olla.
Kuigi pikad pausid vestluses ja närviline kõne võisid kuulajad kahtlustavaks muuta, ei tõesta need tingimata luiskamist. Uurijad ja käitumiseksperdid viitavad tegevuste kombinatsioonidele, alates häälekõrguse muutmisest kuni kulmude tõstmiseni, mida võib märkidena lugeda.
Reaalsus on paratamatult veelgi subjektiivsem. Boltzi sõnul saab inimesi mingil määral treenida, kuid siiski on äärmiselt keeruline inim-valedetektorit välja koolitada, kuna käitumist mõjutab tohutu hulk tegureid. Psühholoog märkis kokkuvõtvalt, et üldiselt ei suuda inimesed siiski pettustele kuigi hästi jälile jõuda.