«Mul on kaks tütart, 3- ja 7aastane. Nad jagavad tuba, kuid ei nõustu magama jääma muudmoodi, kui vanemad on nende voodites nende kõrval, kuni lapsed uinuvad. Kui me seda ei tee, nad nutavad ja karjuvad ning väiksem püüab end isegi oksendama sundida. Kuidas me selle kohutava harjumuse murrame?»
Nii kirjutab üks murelik lapsevanem Washington Posti lapsekasvatamisveeru nõuandjale, Meghan Learyle. Leary ütleb, et mõistab vanemate muret täielikult ning püüab esiti seletada, et oluline on mõista, kuidas üldse sellisesse punkti jõuti.
Kõik vanemad teavad, et vastsündinud vajavad palju nahk-naha kontakti ning sellest sõltub beebide ellujäämine. Mida aeg edasi, seda rohkem iseseisvust lapsed vajavad, teisalt aga – mida rohkem nad päeva jooksul vanematest aega eemal veedavad, seda rohkem vajavad nad lähedust õhtuti, eriti pimedas, kui kõik on natuke hirmutav. Päeva lõpus tahavad kõik lõõgastuda ning laste jaoks on kõige lõõgastavam vanemate lähedalolek. Isegi vanemad lapsed soovivad lähedust.
Pimedas paistab muidu tuttav tuba ka hirmsamana ning laste pähe tungivad muremõtted. Nad kardavad ning muidugi otsivad nad lohutust oma vanematelt. Leary oletab, et see juhtus ka selle pere puhul ning selleks, et laste hirme leevendada, hakkasid vanemad voodisse pugema. See on täiesti mõistetav, sest see on hea lihtne lahendus – lapsele. Pikemas perspektiivis on see aga kurnav.
Leary ütleb, et sellises olukorras pole lihtsat lahendust, kus puuduks nutmine, kuid lohutab, et seda harjumust on võimalik murda. See nõuab kannatlikkust ja järjepidevust, head huumorimeelt ja rahulikult võtmist.
Siin on mõned soovitused:
Leary soovitab lastega põhjalikult rääkida, mis toimuma hakkab. Lastele tuleb öelda, et te olete otsustanud neid oma voodis magamisega aidata. Üksinda magamisega. Neile tuleb öelda, et jah, see saab olema natuke hirmus, nad ilmselt nutavad ja igatsevad oma vanemaid – aga et see on täiesti normaalne. Pole mõtet neid emotsioone ratsionaliseerida, neid tuleb aktsepteerida ning nii teha ruumi loomulikele reaktsioonidele.
Oluline on õhturutiin, mis peab olema struktureeritud, õrn, armastav – ja eesmärgi poole liikuv. Ära anna lapsele liiga palju valikuid ja ära küsi talt liiga palju küsimusi, see tekitab ainult ebakindlust. Keskendu järgmisele korrale, mil te taas kohtute: «Unenägudes näeme!» või «Esimese asjana olen ma hommikul jälle siin toas!»
Ning enne toast lahkumist (kui laps pole veel täiesti endast väljas) näita neile kella ja ütle, et sa tuled neid minuti pärast uuesti vaatama. Väiksema lapse puhul võib see aeg olla ka 15 sekundit, kui ta ei suuda minutit esialgu taluda. Siin lähebki asi raskeks – kontrolli neid pidevalt lubatud intervalli tagant. Ole rahulik, vaikne, armastav ja kindlameelne. Leary ei oska öelda, kaua see kesta võib, aga on lootus, et lapsed lõpuks rahunevad ning mõistavad, et sa pead oma lubadust ning tuled veel head-ööd-musiks tagasi. Kontrollidevaheline aeg aegamisi muudkui pikeneb, aga mida kauem on teie rutiin paigast olnud, seda kauem läheb ilmselt ka uue harjumuse sissetöötamine. Aga mida aeg edasi, seda kindlamalt olete te teel sinnapoole, et saate oma õhtud tagasi.
Leary rõhutab ka, et ükskõik, kui rasked võisid õhtud olla, tervitage lapsi hommikuti alati naeratuse ja kiitustega. Tuletage neile meelde, et teete juba edusamme ning hoidke lootuskiir säramas. Leary tuletab meelde, et kõik vanemad tunnevad oma lapsi kõige paremini, seega tasub tema nõuannet enda oludele vajadusel kohandada.
Mida mitte teha: