Justiitsministeeriumis kohtusid täna esimest korda perevägivallavastase võrgustiku esindajad, kes arutasid muuhulgas selle üle, kuidas tõsta perevägivallaga seotud õigusteadlikkust, parandada ennetustööd ja abistada ohvreid.
Tööd alustas perevägivallavastane võrgustik
6. detsember 2010, 16:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Justiitsministeeriumi nõuniku Laidi Surva sõnul on perevägivalla teemasse kaua aega suhtutud kui tabusse või perekonna siseasja. «Nii ohvrid, vägivallatsejad kui ka näiteks vägivalla tunnistajaks olnud naabrid on seda pidanud teemaks, millesse perevälised inimesed või asutused ei peaks alati sekkuma,» märkis ta, lisades, et selline suhtumine on siiski hakanud muutuma ning perevägivalda ei peeta enam ainult ohvri ja vägivallatseja omavaheliseks probleemiks.
«Samuti on hakatud mõistma, et perevägivallal on mitmeid põhjusi ja tegemist on valdkonnaga, millega tuleb laiapõhjaliselt tegelda,» nentis Surva.
Perevägivalla riskideks on erinevatele uuringutele tuginedes peetud näiteks vastuolusid isiklike soovide ja pere vajaduste vahel, väikest sissetulekut, tööpuudust ja laste suurt arvu peres. Konfliktide teket mõjutavad Surva sõnul ka alkoholi tarbimine, puudulikud oskused probleeme lahendada ning iganenud soorollid perekonnas.
Perevägivalla levinuimad tüübid on tema sõnul abikaasa, elukaaslase, laste, vanavanemate või õdede-vendade omavaheline väärkohtlemine ning seda esineb kõikides vanuse- ja rahvusgruppides, erineva kultuuritausta või sissetulekuga perekondades. Perevägivald avaldub mitmes erinevas vormis – verbaalselt, füüsiliselt, emotsionaalselt, seksuaalselt, aga ka passiivselt ignoreerimise või hülgamisena.
«Kuigi perevägivallast rääkides nähakse seal tavaliselt kaht osapoolt, meest ja naist, on tihti olemas ka kolmas - laps vägivalla tunnistajana. Laps ei pruugi kannatada otsese vägivalla all, kuid ta on alati toimuvast teadlik ning see võib avaldada pikaaegset mõju, suurendades tulevikus näiteks alkoholismi- ja depressiooniriski,» rääkis Surva.
Perevägivalda ei saa tema sõnul pidada pere siseasjaks, vaid tegemist on sotsiaalse probleemiga, millega tegeldakse ka riiklikul tasandil.
Kevadel vastu võetud «Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 2010-2014» sätestab prioriteedid järgmisel neljal aastal perevägivallaga tegelemisel. Prioriteetideks on perevägivalla alane teavitamine ja ennetustöö, perevägivalla erinevate tahkude analüüs, ohvrite abistamine ja töö vägivallatsejatega.
Tänasel kohtumisel tutvustas politsei- ja piirivalveameti esindaja Anu Baum ka lähisuhtevägivalla juhtumitele reageerimise juhiseid ehk seda, mida politseinik perevägivalla juhtumi puhul tegema peab.
Tartu ülikooli sotsioloogid andsid ülevaate hetkel käimasolevast uuringust, millega kaardistatakse perevägivalla levikut soodustavaid riske ja perevägivalla ulatust Eestis.
Justiitsministeeriumi nõuniku Tuuli Ploomi sõnul on praegu ettevalmistamisel juriidiliselt siduv dokument, mille abil saab perevägivalda ennetada ja selle vastu võidelda. «Konventsioon keskendub neljale teemale: ennetus, ohvrite kaitse, õigusrikkujate karistamine ja valdkonda reguleeriv koordineeritud poliitika,» tutvustas ta.
Komitee on tema sõnul võtnud seejuures huviorbiiti eelkõige naistevastase vägivalla. «Samas on konventsiooni karistusõiguslikud sätted sooneutraalsed, täpselt nagu ka meie karistusseadustikus,» märkis Ploom.
Vägivalla vähendamise arengukava raames loodud perevägivallavastasesse võrgustikku kuuluvad erinevate ministeeriumide, riigiasutuste, politsei, prokuratuuri, mittetulundusühenduste, varjupaikade, tugikeskuste ja kõrgkoolide esindajad. Võrgustik hakkab kohtuma vähemalt kord aastas.