Peaaegu iga päev on Leila Pillai haiglas tütar Kätlini juures. «Sageli ööbin madratsil tema voodi kõrval,» ütleb Pillai. Ema, kelle tütar ei saa liikuda juba 15 aastat – päevast, mil kolmeaastasele tirtsule kihutas otsa punane auto.
Leila Pillai: elu on mind vapraks teinud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kätlin on pälvinud meedia tähelepanu, sest elu haiglapalatis on ebatavaline. Kanal 2 südamlikus saatesarjas «Rääkimata lugu» võitis just Kätlin vaatajate suurima poolehoiu.
Ajakirjanduses ilmunud lood ja telesaated on olnud talle justkui aken suurde maailma, toonud sõpru ja mõttekaaslasi. Ema Leila on alati seisnud tütre voodi kõrval, toetav ja avatud.
Esimese loo kirjutasin Kätlinist, kui ta oli 12. Tookord jagas õbluke tüdrukutirts voodit kaisuloomadega ning unistas arvutist, mobiiltelefonist ja CD-pleierist.
Nüüd on 18-aastase neiu suurtes heledates silmades juba pisut elukogemust, tänu internetile ja televisioonile on ta ilmaeluga üllatavalt hästi kursis.
Ja unistada oskab ta juba palju enamast kui asjadest. Näiteks tõelisest armastusest. Või sellest, et emme tema kõrval ikka kaua vastu peaks.
Meenub, kuidas ema Leila saabus Kätlini 17. sünnipäevale öisest vahetusest teisest haiglast, kus ta hooldusõena töötas.
Märkasin, et tema silmad olid väga väsinud. Ta pani Kätlinile selga uhke satsidega kleidi, seadis tema ilusad pikad juuksed soengusse ning kaunistas näo sätendava meigiga.
Siis hoidis ta tütre silmade ees peeglit. Habras tüdruk nägi korraga välja justkui printsess. Tookord mõtlesin: vaevalt tunneb tema ema ennast kuningannana...
Tartusse tõid õpingud
Tapal sündinud Leila on pärit Aegviidust, Tartusse tuli ta põllumajandusülikooli zooinseneriks õppima ning asus peagi laborandina tööle loomakasvatusinstituudis.
Enne seda jõudis noor naine pealinnas pidada müüjaametit. Tallinnas elab siiani Leila südamesõbranna, kes kaotas oma 21-aastase poja autoavariis.
«Teisel kursusel tutvusin oma tulevase abikaasaga, kes oli tollal trükitööline. Eks talle meeldis juba tookord napsi võtta, aga ta võlus mind oma pillimängu- ja lauluoskusega. Käis isegi ansamblis esinemas, oli tubli maletaja. Hiljem purustas joomine kõik,» kõneleb Leila.
Noored abiellusid, perre sündis kaks poega.
«Instituudis küll loodeti, et jätkan õpinguid aspirantuuris, minu aretusteemaline diplomitöö oli väga tugev,» märgib Leila.
Aga et linnas polnud lasteaiakohti, kolis pere maale, kus Leila pidas mõnda aega farmijuhataja ametit ja seejärel oli aastaid kolhoosis brigadir, mees töötas karjakuna.
«Töö oli raske, aga mulle meeldis. Läksin hommikuti juba kella neljaks lauta,» ütleb Leila.
Pärast kolhooside lagunemist naasis pere linna, enne kolmanda lapse sündi töötas Leila veelaboris.
«Tüdrukut ma ootasin väga-väga! Kätlini kolm esimest eluaastat olidki elu parimad ajad,» meenutab ta.
Ka abikaasa hoidis väikest Kätlinit kogu südamest. Kui mees kuulis kolmeaastase Kätliniga juhtunud õnnetusest, jooksis ta haiglasse üle raudtee, kaubarongide vahelt, ise karjudes: «Issand, mu tütar jäi auto alla!»
Leila veetis õnnetusejärgsed päevad rahustite mõju all – kõik oli justkui udu sees. Õnnetus juhtus reedel, esmaspäeval pidi Leila olema jälle tööl kompuutertomograafi juures.
«Neelasin pisaraid ja ütlesin patsientidele: hingake, ärge hingake, ise samal ajal mõeldes, kas mu tütreke veel hingab.»
Algul vasardas ema peas vaid üks mõte – et tütar jääks elama. Hiljem lootis ta, et lapse seljaaju pole kahjustatud. Detsembris ütlesid arstid, et olukord on pöördumatu. Kas te suudate sellist elu taluda, küsiti emalt.
«Kätliniga juhtus õnnetus augustis, aprillis suri mu isa. See lõi mu lõplikult rivist välja. Murdusin ja tegin suitsiidikatse,» räägib Leila.
Abikaasa hakkas muret üha rohkem uputama viinapudelisse. Aga Leila pidi olema tugev.
«Muidugi ajab hinge täis, et mehed lubavad endale nõrkust,» ütleb ta.
Otsustava sammu omaette elama kolida astus Leila alles hiljaaegu – ja sedagi poegade toel.
Naine tunnistab, et omal ajal nappis poegadele tähelepanu ja neil oli pahandusi. Nüüd käivad 26- ja 28-aastane poeg tööl, nooremal on oma pere.
«Olen juba neli kuud vanaema, kuid olen beebit vaid ühe korra näinud, sest elutempo on kiire,» tunnistab Leila.
Leila on püüdnud kogu aeg Kätlini jaoks olemas olla. Õueskäimine on Kätlinile ja tema emale suur ettevõtmine, sest tuleb tellida invatakso, võtta kaasa hingamisaparaat ja hapnikuballoon.
Talvel tuleb meditsiiniaparatuuri külma eest kaitsta. Ometi on Kätlin tänu emale jõudnud kontsertidele, teatrisse ja kinno.
«Mis saab, kui sind enam ei ole?» küsib Kätlin vahel emalt. «Tal on hirm, et kaon tema kõrvalt. Õnneks tõi viimane telesaade Kätlinile palju uusi sõpru, näiteks ratastoolis noormehe, kellesse Kätlin on väga kiindunud,» rõõmustab ema.
Toetus ja mõistmatus
Kätlin vajabki kõige enam omaealisi sõpru. Ent mis annab Leilale jõudu? «Olen raskustele vastu pidanud, sest mul oli õnnelik lapsepõlv, tänu emale ja vanaemale, kes elas Lõuna-Eestis,» ütleb ta. Sealt oli pärit ka Leila esimene armastus, kes mootorrattaõnnetuses hukkus.
«Olin metsade laps ja praegugi saan just loodusest energiat,» tunnistab naine. Samuti suheldes, just seetõttu astus ta erakonda ja kuulub naiskogusse Kadri, püüab käia koolitustel-täiendustel.
Tööst Maarjamõisa haigla hooldusõena jäi Leila mullu ilma, praegu käib ta koristamas ja veedab palju aega koos Kätliniga. Kui saaks, töötaks Leila meelsasti hobuse- või lambafarmis.
«Ma käisin juba kuueaastasena karjas,» ütleb ta. Ka müüjaamet sobiks talle.
Toetust märkab Leila enda ümber rohkem kui mõistmatust. Viimasel koolikokkutulekul soojendasid Leila südant kunagise klassivenna sõnad: «Sa oled nii tubli ja tugev naine!»
«Mõni heidab ette, et otsin tähelepanu. Ma ei ole keeldunud, kui mu lapsest on tahetud rääkida. Selline ongi meie elu,» selgitab Leila.