Tartu naiste varjupaiga psühhoterapeudi Kait Sinisalu sõnul võtab kestev lähisuhtevägivald tavaliselt üha raskemaid vorme ning võib mingil hetkel välja jõuda elu ja surma küsimuseni. Paljud viimases hädas varjupaika pöördunud vägivallaohvrid on korduvalt üritanud ennast tappa.
Nad kõik on Sinisalu kinnitusel tänaseks elus ning endalt elu võtmise plaanideni viinud vägivaldsest suhtest vabanenud. Samas ei tea aga keegi, tõdes psühhoterapeut, kui suure osa reaalselt toime pandud enesetappudest on tinginud kodune vägivald - olgu selleks siis vaimne või füüsiline vägivald või koguni mõlemad korraga.
Mis siis naised nii kaugele viib? Sinisalu sõnul juhivad ohvrit kolm peamist hirmu: et ta on üksi, et teda ei usuta ja et teda ei mõisteta. Need hirmud ei lase uskuda, et laastavast suhtest on võimalik vabaneda, et elu ja paarisuhe võiksid olla teistsugused, et üksi saaks tegelikult hakkama, olgugi, et see võib olla raske.
Tüüpiline vägivaldse suhte ohvri mõttemall on psühhoterapeudi sõnul: «ma ei ole väärt», «ma ei saa hakkama», «ise olen süüdi», «ise provotseerisin». Olles harjunud aastate jooksul kartma, kardab ta kõike, kardab ise midagi muuta, midagi ette võtta.
Need hirmud «istutab» ohvri teadvusse vägivallatseja oma osavate manipulatsioonide tulemusena. ««Ta paneb ohvri nii mõtlema ja tundma,» tõdes Sinisalu. Koduvägivalla ohvreid vaevab tema sõnul tavaliselt süütunne ning nende enesehinnang on «miinus 500».
Sinisalu tõi näiteks kaks naist, kes mõlemad olid paarisuhtevägivalda kannatanud ligi 40 aastat ja arvanud seejuures, et nii peabki. Alles nüüd, kui lapsed olid juba suureks kasvanud, said nad ühel hetkel «Jõulutunnelit» vaadates julgustust, et nad tõesti ei ole üksi, ja pöördusid abi saamiseks varjupaiga poole. Nüüdseks on mõlemad naised vägivaldsest mehest lahutanud.
Psühhoterapeudi sõnul on selliste naiste puhul suureks probleemiks ka perekonna toetuse puudumine. «Emad ja õed ütlevad, et «ah, ei ole see asi nii hull midagi», «kannata ära», «teistel on veel hullem», «hea, et ikka lastel on isa»,» selgitas ta.
Nõukogude põlvkonna naiste hoiak on Sinisalu sõnul sageli selline, et kui ühe mehega on juba pere loodud, tuleb seda kindlasti ka hoida, kaasnegu sellega mis tahes kannatused. Sellist hoiakut suruvad emad sageli peale oma tütardele: «Sa ei saa ju ise hakkama, mis sa nüüd siis teed - oled korraga vallasema mitme lapsega!».
Kuid seegi pole veel kõik - sageli on ohver välismaailmast niivõrd isoleeritud, et tal pole vähimatki võimalust kelleltki mõistmist ja tuge oodata. «Miks üldse vägivallatseja tegutseb? Ta vajab kontrolli ja võimu ja selleks alustab ta muideks nende sammudega, et lõikab läbi sotsiaalsed sidemed: «su perekond ei sobi, su sõbrad ei sobi», «ära mine õppima, ära mine tööle»,» selgitas Sinisalu. Nii võib vägivalla all kannatav naine ühel hetkel avastada, et on täiesti ihuüksi - sõbrad on eemale tõmbunud ning mees ise ohtlikult vaenulik.
Psühhoterapeut tõdes, et füüsilise vägivalla juurde käib alati kindlasti ka vaimne vägivald ja väga tihti ka seksuaalne. Vaimset vägivalda esineb seevastu ka ilma füüsiliseta, kuid vaimne vägivald võib mõnikord olla veelgi rängem. Alandamine, manipuleerimine, ähvardamine - «tapan ennast ära, tapan sinu ära, tapan lapsed ära» - on tüüpilised karmimad vaimse vägivalla võtted.
«Ja meie ei saa varjupaiga töötajatena öelda, et ei, ta ei tapa või ta ei tee oma ähvardust teoks! Sest et võidakse teha - Eestis surevad vägivallaohvritest naised koduseinte vahel,» tõdes Sinisalu.
Sina saad aidata. Saada SMS numbril 15151 märgusõnaga Naisteabi ja toeta Tallinna naiste kriisikodu. Ühe sõnumi maksumus on 26 krooni. Kõigi toetajate vahel loosime välja tänuauhindu.