Kui Keiu Kaljujärv (36) mõnel õhtul tulevasi kasuperesid koolitamast naaseb, mõistab ta, mida tunneb näitlejast abikaasa Hannes pärast etendust. «Emotsioonid on laes, olen endast nii palju andnud ja rahunemine võtab aega!»
Keiu Kaljujärv: õnnetunde loob lihtsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalpedagoogiks õppinud Keiu oskab lapsendamist plaanivaid vanemaid julgustada. Tuli ju samal moel tema ja Hannese perre nende esimene laps Jakob, kes on praegu kümneaastane. Vaid kümme kuud hiljem sündis tütar Saara, nii et ühel hetkel läks tarvis kaksikute vankrit.
Kas Keiu on vahel kahetsenud, et on rääkinud lapsendamisest avameelselt?
«Ei, pigem on olnud tore saada tagasisidet nendelt inimestelt, keda minu kogemus on julgustanud. See on teema, millest räägitakse järjest avatumalt,» kinnitab ta.
Mujalgi maailmas vahetavad lapsendatud lastega pered kogemusi ja tegutsevad toetusrühmades. Ka koolitustel soovitatakse lapsele rääkida tõtt, mitte oodata, kuni mõni kõrvalseisja seda teeb.
«Vaikides või valetades on risk kaotada lapse usaldus ja pealegi on tal ju õigus teada tõde,» nendib Keiu.
Tundlik sotsiaalne närv
Sotsiaalteemade üle arutleb Keiu sügava kaasaelamisega. «Kümne aasta eest ei saanud Eesti kasupered enne lapsendamist spetsiaalset ettevalmistust, praegu ei tule kõne allagi, et lapsi võiks kasvatada vanemad, kes pole läbinud vastavat koolitust!» räägib ta.
Siiski leiab naine, et ülejäänud ühiskond areneb kiiremini kui sotsiaalsfäär. «Inimene on tihtipeale oma murega üksi. Paljud pered tunnevad puudust psühholoogilisest nõustamisest,» leiab ta. Oma igapäevatööd teeb Keiu Vanemuise teatris personalijuhina. Kasuperede koolitamist nimetab ta heas mõttes hobiks.
Tundlik sotsiaalne närv on teda aga iseloomustanud koolieast peale. «Küllap mul oli õpetajate seas õiendaja kuulsus, mulle ei mahtunud hinge, kui kellelegi tehti liiga.»
Ka neiupõlves olid Keiu mõtted ja tegemised seotud vanemliku hooleta lastega. Ülikooli ajal töötas ta laste turvakodus ning hiljem tegeles kasu- ja hooldusperedega.
Vanemuises õe Anu juures käies kohtus ta oma tulevase kaasa Hannes Kaljujärvega, kes kutsus ta ühel kaunil kevadisel päeval Toomemäele jalutama. Nii see lugu algas ja kestab juba ligi 14 aastat.
«Hannest kohates oli mul tunne, nagu oleksin teda alati tundnud, nii omane oli ta,» ütleb Keiu. Sama äratundmine tabas noort naist, kui ta nägi esimest korda paarikuist Jakobit.
«Usun küll, et see pole juhus, millisesse perre laps satub. Sageli on lapsendatud laps oma kasuvanematega isegi väliselt sarnane,» teab Keiu.
Mõnel hommikul astub Keiu teatrisse, ühel õlal rippumas Saara viiul ja teisel Jakobi tennisereket. Ja töökoht on justkui keskjaam, kust lapsed pärast tunde läbi hüppavad.
«Minule on laste kasvatamine heas mõttes tõsine töö, pühendumine. Mina küll ei saa öelda, et minu lapsed kasvavad iseenesest,» leiab ta.
Lastele pühendumine
Ema sõnul on õde-venda üsna erinevad: Jakob on rahulik, samas uudishimulik ja oma huvides põhjalik. Elava loomuga Saara püüab olla koolis kõigis ainetes tubli ja armastab hullupööra teatrit. Erinevalt Jakobist vaatab ta kõiki etendusi, mis vähegi paslikud. Mõistagi on terve pere näitlejast isa suured fännid.
Ükskord õhtul oli Jakob tund aega kadunud. Saara oli murest murtud ja ütles: «Vahel on see Jakob nii vastik, aga praegu ma annaks kõik, et ta tuleks koju.»
Siiski käib Saara Keiu käest aeg-ajalt küsimas: «Emme, keda sa kõige rohkem armastad?» «Olen siis selgitanud, et armastust ei saa mõõta ega kaaluda,» räägib pereema.
Kes on Kaljujärvede peres karmi sõna ütleja? «Kui keegi kõva häält teeb, on see ikka Hannes. Mina vajan aega järelemõtlemiseks, tema on äkiline. Vahel võib ta olla hirmuäratavalt karm ja samas leebuda.»
Naine nendib, et igapäevaelus ei taju ta enam, et tal on abikaasaga 17 aastat vanusevahet. «Olen päris suurte sammudega Hannesele järele võtnud. Pealegi küpsevad naised emotsionaalselt kiiremini.»
Kui palusin aasta tagasi kommenteerida Keiul kaasaga tehtud isadepäeva intervjuud, ütles ta: «Hannes on olnud Saara ja Jakobi kasvamise ja kasvatamise juures ihu ja hingega. Temas on olemas kõik, mida ma oma kaaslaselt ootan!»
Keiu on öelduga nõus ka praegu. «Siiski on igas peres raskeid hetki ja tülisid, isegi pärast pikka kooselu võid avastada teises üllatuslikke külgi. Kõige olulisem on üksteisega rääkida. Iga väikese arusaamatuse pärast ei saa ju kohe laiali minna,» arutleb ta.
Ka naise ja mehe vahelist suhet tuleb teadlikult toita. Et kaasad ei avastaks ühel päeval, et lapsi kasvatades on nad ise teineteisele võõraks jäänud.
Kas Keiu on vahel tundnud, et tema elu jääb kaasa varju?
«Mulle ei meeldigi tükkida esiplaanile. Aga nii väike minu ego ka pole, et lepiksin vaid tuntud näitleja abikaasa rolliga. Olen ikka omaette isiksus. Teatrisse tööle minnes tajusin, et olin eelkõige nimeka näitleja naine. Loodan, et tänaseks on minust saanud kolleeg Keiu.»
Lihtsad õnnehetked
Tegusa naisena püüab ta hoida tasakaalu töö ja pereelu vahel. Siiski – kõige mõnusamad on lihtsad argiõhtud või puhkepäevad, kui pere on kodus ja ise küpsetatud leib ahjust välja võetud. Vahel tulevad külla Hannese pojad Rasmus ja Hendrik, lapsed ootavad neid alati.
«Selleks et olla õnnelik, ei ole vaja midagi väga erilist. Näiteks on nii armsad õhtused rituaalid, mis kuuluvad laste magama saatmise juurde: öömusid, põhjalikud kallid, käteplaksud,» muheleb Keiu.
Keiul endal on kaks vanemat õde ja vend. Jõulude paiku kohtub ta nende kõigiga vanemate pool.
«Koos Hannese emaga käime kalmistul ja peame jõululõunat. Mitmel aastal oleme viinud koos hea sõbraga loomadele metsa maisiteri ja õunu.»
Lihtsad toimingud koos perega loovad elus nii vajaliku turvatunde. Kui see on olemas, küllap siis töölgi hästi läheb.