Lumelauasõitu õpetades saan inimesest tema parima osa – ta on puhanud, rõõmus, sõbralik ja valmis uut asja õppima. Naljakas on, et tihti tuleb õppur mäele isegi natuke vabandava olekuga – ütleb, et ei tea, kas saab ikka hakkama, ja et ei ole varem üldse proovinud...
Minu meelest on väga hea, kui ei ole ise proovinud, siis ei ole valeharjumusi tekkinud ja saab kohe õigesti harjutama hakata. On omamoodi lahe vaadata, kui kiire on esimeses tunnis edasiminek, ja seda rõõmu, kui esimesed pöörded järjest sujuvamalt välja tulevad, ei varja ka kõige vaoshoitumad. Eks ma ikka kiidan siis ka, sest tean, et esimesed pöörded nõuavad usaldust, otsustavust ja eneseületust.
Kuigi nii naised kui mehed hakkavad ühtemoodi ruttu sõitma ja edasine oleneb juba harjutamisest, on naiste ja meeste õpetamine natuke erinev. Vahel tahaks väikse lusikaga meestelt tormakust ära võtta ja lisada seda naistele – siis oleks ettevaatlikkuse ja otsustavuse vahel täpselt paras tasakaal. Lauaõppel läheb mõlemat võrdselt tarvis.
Meeldivat vaheldust pakuvad lapsed, kelle ideedel ja soovidel pole raame. Lastega saabki kõige rohkem nalja. Näiteks palus üks neljanda klassi tüdruk mul täpselt seletada, mida ta pöörde alguses tunneb. Sest kui ma seda ei tea, siis kuidas ma teda õpetada saan, ja kui tema seda ette ei tea, siis ta ei saa otsustada, kas ta tahab pööret teha või mitte.
Olles juba üle poole tunni harjutanud laua kantidel hoo kontrollimist, küsis üks noormees mu käest, et kui me pärast suuremale mäele läheme, kas panen siis lauale pidurid ka külge...
Ma hakkan lumist talve igal aastal juba juulis ootama ja need, kes lauasõidu imedemaal käinud, mõistavad mind.
Vaata ka teisi tervise ja liikumisega seotud artikleid www.liigume.ee lehelt!