Kui te loodate lugeda siinkohal mahlast ja vürtsist arveteklaarimist meediaga, et kuidas nad minust ikka täiesti vale pildi on maalinud ja kuidas ma tegelikult olen hoopis teistsugune inimene, siis peate pettuma.
Margit Härma: kes ma olen?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen iseenda ja oma kuvandiga üsna rahul. Usun, et inimesed arvavad teistest ikka seda, mida tahavad. Need, kes tahavad uskuda, et inimesed on enamjaolt head, usuvad minust head. Need, kes on küünilised, kibestunud ja õnnetud ning peavad teisi oma kannatuste ja hädade põhjustajaks, usuvad ka minust pigem halba. Mine sa vaidle siis nendega. Olgu kõigil sellega rahu, minul on ka.
Selline rahulik ja leppiv suhtumine iseendasse pole tulnud kuigi lihtsalt. Kasvanud perekonnas, kus emotsionaalset tuge eriti oodata ei saanud, olin ma omaealistele kiusajatele kerge saak. Pidev üksilduse ja väljatõugatuse tunne nii kodus kui ka koolis jättis mu hinge üsna armiliseks. Tundsin ennast suure osa noorusest tõelise luuserina ja seda tunnet ei suutnud murda ei auhinnalised kohad võistlustel ega ka muud saavutused. Olin kindel, et kui teised mind nii halvasti kohtlevad, siis olengi üks vilets inimene. Noortel on kalduvus käituda vastavalt oma ümbruskonna ootustele, ja ega mina ka palju targem ei olnud. Olin isegi noore inimese kohta täiesti pöörane ja taltsutamatu. Mitte sellisel ägedal moel, nagu tänapäeval on meie vinged noored ekstreemsportlased või need armsad «hullukesed», kes kuskile Aafrika kolkasse vabatahtlikuks lähevad. Mina keerasin ikka omajagu jamasid kokku.
Kandsin seda ebamäärast süütunnet, et olen vääritu ja halb inimene, endaga ka siis, kui olin juba noor täiskasvanu, pisikese tütre ema ning kord juba lahutatud. Sellisena ei osanud ma seista ei iseenda ega ka oma tütre eest ning lasin ennast jälle tõmmata sügavale mürgisesse ja hävitavasse suhtesse. Päris raske südamega pean tunnistama, et alles kümmekonna aasta pärast sain aru, et kui ma ise endasse ei usu, ei usu minusse keegi. Kui ma ise ei pea ennast õnne vääriliseks, siis ei tule keegi mulle seda õnne vägisi pähe määrima.
Kes ma olen? Sain aru, et kui soovin olla õnnelik, pean selle avastama, et siis omakorda kasvada õnnelikuks inimeseks. Mulle tundub, et need, kes endast veel päris täpselt aru pole saanud, defineerivad ennast eelkõige selle kaudu, mis neile ei meeldi, mida nad vihkavad. See on väga mugav, sest millegi vihkamine ei nõua enda suhtes ausust ega ka millelegi pühendumist. Just ausus enda vastu on võtmeks enda avastamisel ja selle puudumine võib olla ka kõige suuremaks takistuseks. Olen ise tunnistanud, kuidas mulle tähtis inimene suutis pool tundi pärast väga inetu teo tegemist täiesti ausa näoga seda eitada, kuigi tunnistajaid oli rohkem kui üks. Ta suutis endale nii veenvalt valetada tõenäoliselt just selle pärast, et ei talunud ennast nii halva inimesena. Oma teo eitamine oli tema põgenemistee. Endale oma tõelise olemuse aus tunnistamine võib olla alandav või lausa halvav. Aga see on see valu värav, millest tuleb läbi astuda, et õppida olema tõeliselt ehe ja tõeline.
Perekonnal, sõpradel ja õpetajatel on arvamus kasvava inimese kohta, mida usinalt püütakse noorele maha müüa. Hiljem teavad vanemad töökaaslased, ülemused ja lausa võhivõõradki sinust paremini, kes sa oled. Ja kui sa segaduses oled, et milline sa siis peaksid olema, on nõuandjaid rohkem kui sääski jaanitule ümber. Nemad teavad juba täpselt, milline peaks olema sinu haridus ja vööümbermõõt ning mida peaksid arvama meie presidendi pulmadest või pagulastest.
Sellest infomürast läbinärimine on suur töö, aga sada korda vaeva väärt. Enda tõelise olemuse avastamine, selle aktsepteerimine annab peale hingerahu ka võimaluse oma elu rooliratas lõpuks enda kätte haarata, võtta täis vastutus oma tegude ja oma õnne eest. Meeldivaks kõrvaltoimeks on võime kogeda tõelist lähedust ja osadust teise inimesega. Lähedus ja intiimsus tekib jagades, aga tõeliselt jagada saab ainult midagi täielikult ehedat.
Kümmekond aastat tagasi kirjutasin Margiti deklaratsiooni. Seal seisab nii: «Iga päev defineerin ennast uuesti läbi oma mõtete, sõnade ja tegude.» Mina ei ole see, mis minuga on juhtunud, see on vaid minu ajalugu. Olen see, kellena saan olla õnnelik, sest ma valin nii. Me võime lasta teistel määrata, kes me oleme, või siis otsustame ise. Me võime valida, kas oleme kannatajad, ohvrid või need, kelle jaoks kogu see sitt, mida eluvool meie õuele toonud, on vaid väetiseks tänasele õitsengule. Me ei ole kunagi lõplikult «valmis». Me võime alati ennast uuesti defineerida. Mitte kunagi pole liiga hilja õppida olema õnnelik.