David Molaki vanemad ei suutnud oma 16-aastast poega leida ja teavitasid sellest politseid. Tema leidmiseks kasutas politsei Davidi mobiiltelefoni signaali ja see juhatas neid pere tagaaeda. David Molak oli oma koduaias enesetapu sooritanud ja end üles poonud.
Enesetapu põhjuseks oli küberkiusamine. Tema vanem vend Cliff Molak ütles, et noorem vend muutus paari kuuga inimvareks. «Ta oli hea hingega, ta ei teadnud, kuidas sellises olukorras käituda... Kiusajad kirjutasid tema kohta internetis asju stiilis «paneme ta laibakotti ja matame maha»,» vahendab Elite Daily Cliffi sõnu.
Noormees oli ka varem üritanud enesetappu sooritada: ta manustas ohtralt retseptiravimit ja sõitis autoga vastu posti. Seetõttu käis ta nõustaja juures ja ka regulaarselt teraapias. David Molak oli väga sportlik poiss, kes oli oma kodukohas asuva spordiklubi üks asutajatest ja seal valiti ta ka kuu parimaks sportlaseks. Üks tema trennikaaslane rääkis, et David oli väga suur võistleja.
Kahjuks ei andnud trenn talle piisavalt enesekindlust ja ta otsustas oma elu lõpetada. Cliffi sõnul soovis noorem vend, et kiusajad võetakse vastutusele ja tema silmis oli enesetapp ainuke moodus, kuidas seda teha.
Mõni päev tagasi postitas Cliff sotsiaalmeedias perefoto, kus ta on koos oma kahe venna ja emaga. Ta tänas kõiki neid, kes on neile raskel ajal toeks olnud. Pildi juurde kirjutas ta südamliku ja mõtlema paneva kirja.
«Kallid sõbrad ja toetajad,
Kõigepealt tahaksin tänada teid kõiki toetuse eest, mida olete minu perele pakkunud. See tähendab meie jaoks rohkem, kui ma suudaksin sõnades öelda. See, mis mu kalli vennaga juhtus, oli tragöödia. Tragöödia, millele pani alguse noormees, kelle nime ma ei hakka nimetama. Ma pole Facebooki varem midagi emotsionaalset postitanud, sest mulle on tundunud, et seda teevad vaid need, kes tahavad jagada oma poliitilisi tõekspidamisi. Ma kirjutan selle kirja sellepärast, et avada Alamo Heightsi kogukonna ja ka teiste kogukondade ning nende liikmete silmad. Me kõik teame, mis on kiusamine ja me oleme kooliajal käinud tobedates kohustuslikes tundides, kus räägitakse kiusamisest. Ma ei tea kedagi, kes oleks neis tundides tähelepanu pööranud sellele, mida õpetaja rääkis. Minu jaoks olid need tunnid ajaraiskamine. Ma oleksin saanud sellel ajal teha sporti või kodutöid või ükskõik mida. Tagasi vaadates ma sooviks, et me kõik oleksime olnud tähelepanelikumad. Kolm õhtut tagasi ma nägin Davidi silmis valu, kui ta lisati ühte grupivestlusesse vaid selleks, et tema üle nalja visata ja paar minutit hiljem heideti ta sealt juba välja. Ma rääkisin temaga, et teda lohutada, aga ta ei kuulanud mind. Ta vaatas kaugusesse ja oli niimoodi umbes tunnikese. Ma tundsin tema valu. See oli lausa käegakatsutav. Tal polnud nende kaheksa inimese kontakte, kes selle grupivestluse algatasid. Oluline on märkida, et David kannatas sellist kiusamist väga pikka aega.
Nüüdisaja kiusajad ei lukusta oma ohvreid koolis kitsastesse kappidesse, nad ei ütle ohvrile, et saame pärast tunde kooli ees kokku. Nad varjuvad kasutajanimede taha ja teevad võltskontosid, et alandada ja kiusata häid, süütuid inimesi. Sotsiaalmeedia pakub noortele võimalusi ja vabadust, mida varem polnud. Vabadus on ilus asi, aga mida laiemaks muutub vabaduse ja privaatsuse mõiste (ja need laienevad kiiresti), seda suuremaks peaks muutuma ka vastutus. Kodud ja koolisüsteemid põruvad selles valdkonnas. Ainuke võimalus, kuidas kannatustele lõpp teha, on keskendudes vastutuse olulisusele ja iseloomu kasvatamisele. Me peame juba noortele lastele neid asju õpetama, vastasel juhul ei leiagi me kunagi lahendust. Tervenemisprotsess peab algama nüüd, enne, kui me langeme veelgi sügavamasse auku. Ma tahaks, et meie rahva tervenemine oleks Davidi pärand. Palun aidake mul seda sõnumit jagada.
Siiralt,
Tema leinavad vennad.»