Kuidas lõppevad suhted, kuidas algab uus elu? Meile saatis oma loo lugeja Janne, kes kirjutab, kuidas ta suutis muuta oma elu ja vastu võtta otsuse, mis tema südant siiani liigutab.
Naine kirjutab: otsustasin, et tahan vananeda õnneliku ja armastatuna!
4. jaanuar 2016, 15:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mu eelmine elu lõppes, nagu tavaelus ikka juhtub – mees torises minu liiga aktiivse ühiskondliku elu pärast (naiskoor, suurte perede ühing jms) ja seetõttu soovitasin tal hakata tegelema sellega, millega tegeles kunagi nooruses, st rahvatantsuga. See tõi kaasa aga kõrvuni armumise oma tantsupartnerisse ja seetõttu sai minust nõid, närvihaige, vaimselt ebastabiilne, mõttetu tibi, rõvedate kunstküüntega jms kena naisinimene. Loogiline, et inimene üritab mingi perioodi asja parandada, kuni mingil hetkel taipab, et pole enam midagi parandada ning terve mõistuse säilitamiseks otsib kellegi, kelle silmis on ta ilus, armas, hell ja mõistev... Nii minagi.
Tutvusime netiportaalis. Kohtusime korra ka päriselt, järgmisel korral aasta pärast uuesti. See aastane ekraanivahendusel suhtlemine oli andnud usalduse, mõistmise ja sügava hoolimise. Ta teadis, et kui minu ja mu mehe terapeudi juures käimine annab tulemuseks selle, mille juba eelmine terapeut välja ütles (oma naise pidev alateadlik võrdlemine jumaldatud ingliga, milles ma kahtlemata alla jään; seega tuleb abielu säilitamiseks loobuda vähemalt mõneks ajaks tantsimisest, kuniks omavahelised suhted selgivad ja usaldus taastub) ja mees otsustab oma naise ja nelja lapse kasuks haigettegevast huvist loobuda, lõpetan mina temaga suhtlemise. Ta jäigi ekraanile, sest mu mehe valik langes tantsurühmale ja minu võimed ei hakanudki ingli tasemele küündima... Ega pärast kolmandat aastat väga pingutada ka ei viitsi...
Poolteist aastat hiljem, kui olime hakanud Temaga päriselt kohtuma, sai selgeks, et armsast kirjasõprusest hakkab arenema midagi suuremat. Ja ta tahtis niiväga teha mulle jõuludeks üllatust! Otsis üles meie linna lillepoe telefoninumbri ja sai liinile poe juhataja, kellele seletas, et soovib saata väikest kaunistatud jõulukuuske kulleriga ühele armsale inimesele. Kaubale saadi kiiresti, kuid kui saaja nime ning aadressini jõuti, vakatas juhataja ning teatas telefonisse ettevaatliku häälega, et teate, selle inimese abikaasa tegeleb ise jõulukuuskede müügiga... Muidugi ta teadis, sest juhataja ise tantsis samas tantsurühmas...!
Lõpuks lepiti kokku suures kaardiga roosikimbus.
Ma töötan meie linna suurimas asutuses, kuhu ikka tuleb kulleriga juubeliteks saadetisi. Lillepoe juhataja, keda ma ju isiklikult tunnen, astus kullerina uksest sisse ja mina kilkasin rõõmsalt: «Tere! Oi kui tore, keegi saab jälle õnnelikuks!» Samas langes mu pilk sünnipäevade kalendrisse ja imestasin, et kellelgi pole ju juubelit...? Kuller vaatas mulle uudishimulikult otsa ning mis tal ikka öelda oli: «Ei, see on sinule!», ning jälgis, kuidas ma seal seistes värvi vahetasin ning hingetuna kokutades tänada püüdsin...
Samal õhtul esitasin endale küsimuse: kas tahangi järgmised aastad olla kellegi jaoks number kaks ja kuulda, kui nõme ja paha olen? Ning otsustasin sealsamas: EI, TAHAN VANANEDA ÕNNELIKUNA NING ARMASTATUNA! Ja kuna lapsed olid näinud neli aastat kisklevaid vanemaid, siis ka nemad on väärt palju paremat elu!
Need jõulud olid imelised. Mis sellest, et mees, kellega olin abielus olnud 22 aastat, ei teinud mulle isegi kingitust. (Nagu hiljem selgus, olin eelmisel kuul öelnud midagi, mis teda solvas. Kahjuks või õnneks ise ei tea ma sellest siiani midagi, sest olin juba harjunud sellega, et mul ei õnnestu iial tema meele järele olla.) Kahju oli lastest, kes tundsid isa pärast piinlikkust, aga mina olin oma südames otsustanud olla õnnelik ning oma elu muuta!
Tänaseks olen oma kalliga koos elanud ligi neli aastat. Ja tal on minu jaoks hüüdnimi Pundar. Sest ma pidavat olema selline nunnu lokkidega musipundar. Näen tema silmades armastust, imetlust ja hoolimist, kui ta mind vaatab. Mu pesamuna, kes on juba 13, on mitu korda küsinud: «Emme, miks te last saada ei taha? See oleks nii armas!» Tore, kui su laps arvab, et ema suhe on kohe sellise kaaluga! Aga meie otsustasime panustada juba olemasolevatesse lastesse ning eelkõige teineteisesse.
Me kõik oleme armastust väärt. Ja seda ei peaks mitte kunagi oma kaasalt kerjama, vaid see on nagu õhk, mida hingate. Iga pilk, mille vahetate. Iga puudutus, mis möödaminnes riivab. LOOGILINE, nagu me ikka aeg-ajalt naerame.