Motiveeriv kõneleja Wayne Dyer andis koostöös oma assistendi Dee Garnesiga välja raamatu «Memories Of Heaven», millesse on kokku koondatud erinevad lood, mis lapsevanemad on neile saatnud. Need lood pärinevad nende lastelt ja kirjeldavad laste eelnevaid elusid.
Dyer ja Garnes said kirju väga paljudelt inimestelt, kes kirjeldasid, mida nende lapsed on neile rääkinud. Kuigi neid kirju ei pruugi toetada teaduslikud uuringud, on tegemist väga ausate ülestunnistustega, mis panevad mõtlema, kirjutab Daily Mail.
Näiteks Zibby Guest meenutas, et tema poeg Ronnie hakkas 16-kuuselt rääkima ja jutustas sageli «teisest majast», kus ta oli «täiskasvanu ja elas oma teise ema ning isaga». Susan Bowers kirjutas aga sellest, et ta ei osanud kuidagi reageerida, kui tema 3-aastasel pojal oli raskusi kingapaelte sidumisega ja ta ütles pahuralt: «Ma olin enne mees, aga ju ma siis pean seda kõike uuesti õppima.»
Ann Marie Gonzalez sai paraja ehmatuse osaliseks, kui tema tütar istus tal süles, jättis järsku laulmise pooleli ja küsis emalt, kas ema mäletab tulekahjut. Ann Marie uuris oma tütrelt, millest ta räägib ja tütar hakkas aeglaselt seletama, et suur tulekahju tappis mõlemad tema vanemad ning ta jäi orvuks ja pidi elama «vanaema Laura» juures.
Heather Leigh Simpson kirjutas, et tema noorim tütar ei talunud kunagi sireenide häält. Tütre sõnul meenutasid sireenid talle hirmsat päeva, mil võõrad mehed viisid ta ema ära ega toonud teda enam kunagi tagasi. Kui Simpson ütles talle, et tema ongi ta ema ja ta on ju tütre juures, vastas tütar: «Ei, see emme, kes enne sind oli.»
Mõned lood on ka detailsemad. Näiteks Els Van Poppel meenutas, kuidas ta oli oma 22-kuuse poja Cairoga teed ületamas, kui poeg ütles, et nad peavad olema ettevaatlikud, muidu «saab ta jälle surma». Poeg jätkas: «Mäletad, kui ma olin veel väike ja mu pea oli autoteel ning suur rekka sõitis sellest üle?» Naine oli veendunud, et ta poeg pole midagi nii õudset telerist näinud ega kuulnud ka kedagi sellest rääkimas.
Taolised jutud muutuvad tavaliselt kõnekaks hetkel, mil väike laps, kel pole surmaga veel mingit kokkupuudet olnud, meenutab kellegi teise või iseenda surma. Dyeri raamatus on selliseid lugusid väga palju, alates tüdrukust, kes mäletas, et ta oli kunagi sõdur ühes sõjas ja ta käisel oli haakrist kuni poisini, kes meenutas sageli, kuidas ta vana mehena istus kiiktoolis.
Muidugi leidub neid, kes ütlevad, et asjale on lihtne seletus: lapsed on ümbritseva suhtes väga tähelepanelikud ja võivad korrata midagi, mis jäi neile silma telerist, ajalehest või mida nad on kuulnud näiteks raadiost. Ent kuidas selgitada lugusid, mis on seotud perekonna ajalooga ja millest laps ei tohiks nooruses üldse teadlik olla?
Jody Amsberry jäi rasedaks umbes kaks aastat pärast seda, kui ta emal oli üsna raseduse lõpus nurisünnitus. Surnult sündinud lapse nimeks pidi saama Nicole. Kui Jody oma tütre sünnitas, otsustas ta tütrele sama nime panna. Kui tütar sai 5-aastaseks, ütles ta emale: «Enne, kui ma sinu kõhtu sain, olin ma vanaema kõhus.»
Judy Knicely meenutas sarnast lugu. Tema 3-aastane tütar teatas ühel päeval, et varem oli ta poiss ja vanaema oli tema ema: «Ma olin tema väike poeg ja ma surin, kui olin peaaegu 4-aastane.» Tema vanaema oli tõesti umbes sama vana poja kunagi kaotanud.
Marie Birkett pidi kunagi abordi tegema, kuna tal olid tõsised seljaprobleemid. Aastaid hiljem õnnestus tal uuesti rasestuda. Ühel päeval ütles tema 2-aastane tütar: «Emme, sa saatsid mind esimene kord tagasi, sest sul selg valutas, aga ma tulin tagasi, kui su seljal oli parem.»
Mõned lapsed on meenutanud ka seda, kuidas nemad «elasid» enne sündimist taevas. Näiteks Tina Mitchell kirjutas, et nad sõitsid kord autoga ja tema 5-aastane poeg näitas sõrmega pilvede poole ning sõnas: «Kui ma olin 0-aastane, enne sündimist, siis ma seisin pilve peal nagu jumal ja mul oli lõbus.» Nädal hiljem jätkas poeg sama juttu: «Kui ma seisin pilve peal, lasi jumal mul emme välja valida. Ma vaatasin alla ja nägin palju emmesid. Nad kõik tahtsid mind, aga siis ma nägin sind. Sa olid üksi ja kurb, et sul polnud poega ning ma teadsin, et ma armastan sind ja sina mind, seega ma ütlesin jumalale, et valin sinu.»
Mitmed lapsed on vanematele kirjeldanud seda, milline näeb taevas välja ja need kirjeldused on alati väga lõbusad ning lapselikud. Näiteks on kirjeldatud ingleid ja seda, kuidas taevas saab inglitega palli ning ringmänge mängida.