Talveromantika kadakate vahel

Dagmar Lamp
, naine.postimees.ee toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Oma romantilise talveloo saatis meile lugeja Kätlin, kes leidis kaaslase oma elumatkale küll soojamaareisilt, aga romantika lõi lõkkele siiski talvisel mererannal.

Sooviksin teiega jagada oma romantilist lugu. Eelmisel talvel, jaanuari alguses, sõitsin lapsega soojamaareisile. Meile sattusid toanaabriteks kaks Saaremaa noormeest, kellest ühele ma sümpatiseerisin. Seda oli juba reisi ajal tunda ... Pärast reisi kutsus ta meid kohe Saaremaaga tutvuma. Kuna jäänud oli veel paar kohustustevaba päeva, siis läksimegi kaasa.

Noormees korraldas meile seal igavesti vahvaid matkasid. Ühel matkal viis ta meid näiteks viltuse tuletorni juurde, teel sinna püüdsime kadakalõhna embuses veel kala. Kalaõnne meil suurt küll polnud, aga soe supp kulus marjaks ära ning maitses veel kuidagi eriliselt hästi.

Reis Saaremaale sai otsa, kuid jätkus kirjavahetus. Ühel hetkel ta ütles, et plaanib taas tuletorni juurde minna, lõket tegema. Ma ei öelnud midagi, kuid hinges küpses juba plaan – teen talle üllatuse! Võtsin ühendust sõbraga, kes mind torni juurde ära viis. See asub Kuressaarest päris kaugel, autoparklast on veel kilomeetri jagu vantsida ja samal ajal on veel mitu rada, mis tornini viivad.  Kõik see oli nii põnev!

Kui ma lõpuks läbi pimeda madala kadakase metsa poolsaare tippu mereäärse lõkkeni jõudsin, nägin oma noormeest end seal soojendamas. Proovisime virgutuseks taliujumist ning lasime taas soojal supil hea maitsta... Nii on meie reisud ja matkad tänini jätkunud...

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles