Postimehe naisteportaali terviseteemalisest lugejamängust võtab viimasena osa 55-aastane nelja lapse ema ja nelja lapselapse ema.
Lugeja kirjutab: armastuskiri minu kehakurvidele
14. detsember 2015, 18:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tere, minu keha koos kurvidega!
Kas sa tead, et pikki aastaid ei meeldinud sa mulle absoluutselt! Ausalt, ei meeldinud ja kõik. Ma isegi võiks öelda, et ma ei armastanud sind… Aga kuidas sa saad elada ilma armastamata ja keda siis inimene peaks veel rohkem armastama, kui ennast ja oma keha? Tuli midagi ette võtta.
115 kg kehamassi, mida veel 2 aastat tagasi endaga iga päev kaasas kandsin, polnud vist armastust ära teeninud. Jaa, jaa, ma püüdsin sind ju varem mitu korda armastama hakata… Olin teel armastuse poole ja käisin kaalujälgijate rühmas, kohe mitu korda käisin. Mäletad, see oli üle kahekümne aasta tagasi. Kehakurvid olid mul juba siis üle mõistuse suured. No kurvidel kui sellistel polnud nagu suurt vigagi, kuid pärast neljanda lapse sündi oli see totaalselt muutunud. Ja mitte ilusaks.
Liiga palju rasvkudet ei saa just kurvideks nimetada ja pepu nagu reheahi ei meeldinud mulle. Kaalulangetamises olin ma päris tubli ja kaotasin 10 kg. Olin peaaegu rahul. Elasin siis aastaid alla 100-kilosena ja eriti hullu midagi polnudki, kui millegipärast tekkis mul tohutu söögiisu. Sõin end sõna otseses mõttes paksuks. Liikusin vähe, sest töö oli istuv, tervis halvenes. Isegi üks operatsioon tuli üle elada. Oli deprekas… Ja nii need kilod kogunesid ja kurvid kadusid.
Ühel päeval, kui olin taas endale midagi sobivat selga proovimas, sai mõõt täis: mulle ei läinud miski selga. Ainus lootus - Tallinnas on suurte inimeste pood. Seadsin sammud sinna. Oh, mis kohutav pood! Seal polnud mitte midagi, mis mulle meeldinud oleks. Ja need riided, mis selga proovisin, tegid mu lausa elevandiks! Nii hakkasingi mõtlema, mis teha ja mida endaga ette võtta, sest nii enam edasi minna ei saanud.
Õnneks sain tütrelt nõu ja süsivesikutevaba dieedi pidamise graafiku. Minu menüüsse kuulus palju rohelist, kana, kala, kodujuustu jne. Ei leivale ja saiale. Kõik tundus algul raske, sest süüa tuli teatud asju ja teatud koguses. Seda, et ma alla võtma hakkan, ei uskunud keegi. Ma ise ka mitte…
Oli raske, sest pidevalt oli nälg, kuid vesi oli see, mis mind päästis. Magusaisu ei olnud ja toeks olid tütred ja abikaasa. Möödus viis kuud ja ma olin oma kehakaalust kaotanud 30 kg. Võite mõelda, et seda on liiga palju ja nagunii tuli kõik vohades tagasi. Ei tulnud ja mu enesetunne oli hea, tundsin end naisena.
Ma hakkasin lisaks oma kehakumerustele armastama taas kleite. Neid polnud ma selga pannud 20 aastat. Kõik on elus võimalik, kui sa vaid ise tahad ja kui sul on pere, kes sind toetab.
Ma armastan sind, mu keha ja mu kehakumerused.