Postimehe naisteportaali lugejamängust võtab osa Kristel, kes tunnistab ausalt, miks ta soovib oma kehaga uuesti sõbraks saada.
Lugeja kirjutab: ma ei taha enam otsida vabandusi, miks ma olen paks
11. detsember 2015, 19:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõna «ülekaaluline» on mind jälitanud alates teismeliseikka jõudmisest. Ma mäletan hästi, et väikesena olin ma peenike. Ma mäletan väga hästi seda tunnet, kui hea oli olla pisikene, mahtuda igale poole - mahtuda ilusatesse riietesse, mahtuda teiste inimeste südametesse. Jah, tõepoolest, inimestel oli, on ja jääb mingisugune eelarvamus paksukeste suhtes. Muidugi võib see olla ka lihtsalt minupoolne järjekordne kompleks...
Kogu see kaalualandamise teema tundub nii lõputu, tahaksin, et mul oleks rohkem tahtejõudu, aga ei tea, kus seda leida võib, kusagil sügaval sisimas ehk... Kord olen ma selle sealt isegi üles leidnud ja saavutanud normaalkaalu, kuid kahjuks mitte kauaks. Ma tean, et tervislik toitumine peab olema eluviis, kuid minu eluviis on teistsugune - kõike muud, aga mitte tervislik.
Tahaksin leida endas taas üles selle tugeva inimese, enesekindla naise, kes suudab kontrollida oma isusid ja ei jookse iga õnnestumise ja ebaõnnestumise järel jäätisetopsiku ja snäkkide järele. Tahaksin leida endas tasakaalu. Olla õnnelik. Muidugi olen ma ka hetkel õnnelik, mul on ju kaks imelist last ja armastav mees, kuid see õnn jääb üürikeseks, kui pean minema kuhugi üritusele või ennast peeglist vaatama. Tahan tunda ennast ilusana, ma ei taha ennast enam peita ja varjata. Ma ei taha enam otsida vabandusi sellele, miks ma olen PAKS.
Ma võin jätta mulje, et olen oma kehas rahul, kuid ometi närib see mind iga päev. Tahan tunda rõõmu igast väikesest asjast, mitte muretseda pidevalt oma kehakaalu pärast. Ma tahan olla jälle VABA.
Ülekaalust tahaksin vabaneda ka enda pere pärast, et jõuaksin lastega joosta, nendega mürada. Ja oma mehe pärast, kes armastab mind kindlasti ka sellisena, kuid alati on lihtsam armastada inimest siis, kui inimene armastab ka iseennast.