Tänavu suvel tudengiprogrammi raames USAs müügitööga lisaraha teeninud Liis Tiidebergi sõnul leidus ookeani taga karaktereid äärmusest-äärmuseni, kuid suures plaanis jätsid kohalikud eestlannale niivõrd sooja mulje, et ta kasvataks seal tulevikus hea meelega endagi lapsed.
Liis kohtus nelja kuu jooksul, millest suurema osa ta veetis Alabama osariigis, ukselt-uksele koputades ja tänavatel uudistades umbes 3000 ameeriklasega, mille põhjal saab kohalikest ja nende elu-olust juba mõningaid järeldusi teha.
Suvaline välismaalane
Võõramaalasesse suhtusid ameeriklased enamjaolt ükskõikselt, kuigi aktsent reetis euroopaliku päritolu: «Paljud küsisid, kas tulen Saksamaalt,» tunnistas neiu. Kuna Eestist polnud enamik vestluskaaslasi kuulnud, tuli kodumaad kirjeldada, mis vajas aga ettevaatliku lähenemist.
Negatiivse hoiaku osaliseks võis sattuda, nimetades asukoha selgitamiseks Soome või Rootsi asemel idanaabrit: «Ajalugu on ameeriklastel nõrk ja hästi paljud seostasid meid Venemaaga,» nentis Liis vabariigieelse aja kaugeleulatuvat jälge.
Humoorikaks pidas neiu seika, kui tema kodumaa arvati USA territooriumil paiknevat: «Küsiti, et mis osariik see Eesti on.» Samas kohtas Liis ka sümpaatseid haritlasi – näiteks Tartu ülikoolis loengut pidanud professorit, kes Balti riigist väga lugu pidas.
Sugugi ei jätnud Liis ega teised eestlannadest suvetöölised aga külmaks kohalikke vallalisi meesterahvaid, kes põhjamaa neiude vastu äärmist abivalmidust üles näitasid. Siinse loo peategelasele poetati ka abieluettepanek või kaks, rääkimata silma heitmisest, piidlevatest pilkudest, autosignaalidest ja toruhuultest valla päästetud viledest.
Eestlannat ekstra tähelepanu aga ei jahmatanud: «Nagu seal on teatud meestel mingisugune tõmme välismaa naiste poole, on kindlasti teatud Eesti naistel tõmme näiteks mustanahaliste, jaapanlaste või austraallaste poole.»
Perekesksed «päästjad»
Kui Ameerika poissmehed võivad neiu südame võitmiseks talle tähtede ja kuu taevast allatoomist lubada, meenutades kohati seebiooperite staare, siis abielludes teevad sealsed meesterahvad kannapöörde.
Laulatustseremoonial antud vandest peetakse (vähemalt Alabama osariigis) üldjuhul kinni. Enim hindaski eestlanna USA meeste perekesksust – kodumaal pole Liis nõnda suure pereisa armastuse tunnistajaks saanud olla.
Alabama näol on samas tegemist osariigiga, kus kirik ja traditsioonid on rohkem kui au sees. Eestlanna möönis, et usukogukonda valimata jätnud kohalikud muutusid seal automaatselt ühiskonna heidikuteks. «Kui USA siseasjadest rääkida, siis ajupesu tehakse seal kõvasti,» kommenteeris Liis ameeriklaste vankumatut usku kirikuõpetajate sõnadesse.
Pererahvaski, kelle katuse all neiu suve mööda saatis, püüdis eestlannasid «päästa» ja jumalat kummardama pöörata. «Kui rääkisin, et mina usun millessegi muusse kui jumalasse ning toakaaslane ütles, et usub evolutsiooni, sai pere naerukrambid,» meenutas Tiideberg.
See on see maa…
...kus: «Keegi ei kiirusta, kõik teevad tööd, maksavad makse ja oskavad selle kõrvalt olla õnnelikud – meie ei oska, ainult vingume,» nentis eestlanna. Suures plaanis võitsid ameeriklased neiu südame oma piiritu abivalmiduse ja avatusega. «Mina võtaks Ameerika eluolu kokku kahe sõnaga – suur chill.»
Suurimaks erinevuseks eestlastega on Liisi sõnul ookeanitaguse rahva oskus peret väärtustada, mida neiu kõrgelt hindas: «Seal tahaks lapsed üles kasvatada.»
Rääkides Alabama stereotüüpidest, tõi eestlanna välja eelkõige USA maskuliinsed mehepojad. Ameerika naiste puhul on märgata sarnaseid jooni: «Nad on nagu mehed,» iroonitses Liis. «Meie naised on ilusad ja vormis, seal paksud ja lodevad. Ameerikas on ainult filmistaarid vist tõesti kenad.»
Avatusega olnud USA mehed aga kohati meie neiudele ebamugavust tekitanud, rääkides vabalt suhetest ja seksist. «Eesti mehest peab nagu svammist viimast veetilka välja pigistama, et saaks paar ilusat sõna,» selgitas Liis ameeriklaste harjumatut eneseväljendust, kuid rõhutas, et ka kodumaal leidub erandeid.
Värvikas mälestus
Parim kompliment, või õigupoolest kaks, tehti Liisile USA reisil mitte sõnades, vaid väljendati tegudega. Nimelt oli neiul harjumuspäraseks kujunenud igal hommikul koos eestlannast toakaaslasega lähedalasuvas söögikohas einestamas käia. Mingi aja pärast saadi jutule kahe politseinikuga, kes samuti regulaarselt Waffle House uksi kulutasid.
Mõlemal politseihärral oli kodus ka naine ja lapsed, mistõttu võiski tütarlastega tutvus pigem neutraalsele tasandile jääda. Sellegipoolest ei soovinud mehed ükskõikset muljet jätta ning tulid välja kenakese žestiga: tavalisel hommikul suve lõpupoole läks neiu pärast hommikusööki arvet tasuma, kuid tema üllatuseks märkis kassapidaja, et toitude eest on makstud ning viipas politseinikest tuttavate suunas.
Liis rääkis muheledes, et sellega ameerika korravalvurite lahkus ei piirdunud. Nimelt pidi neiu enne kodumaale naasmist suvel töö tarbeks kasutatud autost vabanema, mille ajutise kodu võõrustajad talle kolm kuud tagasi soetanud olid. Hädast aitas eestlanna välja just üks nendest politseinikest.
Eestlanna meenutas, et «romu» ostnud mehel oli sealjuures endal olemas valge Harley-Davidsoni mootorratas (nagu paljudel kohalikel), millega ta lahkelt pärast tehingu sooritamist uue sõbranna «Ameerika kodu» ukseni sõidutas.