Postimehe naisteportaali lugejamängust võtab osa lugeja, kes on omal käel maha võtnud juba 16 kilo. Enne seda kammitses aga halb suhe oma kehaga naist nii palju, et ta loobus ka oma lemmiktegevustest.
Lugeja kirjutab: loobusin ujumisest, sest häbenesin oma keha teistele näidata
7. detsember 2015, 14:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tänu» stressirohkele gümnaasiumiajale võtsin ma kaalus juurde oma 10 kg kindlasti, kui mitte rohkem, kuigi ise seda nii tähele ei pannudki. Enda silmis olin ma jätkuvalt väga ilus ja kuna ma olen alati olnud väga rõõmus ja energiline, siis sain kõigiga ikka hästi läbi.
Terve elu olen ma sõltunud teistest. Alati pean ma kellegagi koos minema poodi, trenni, šoppama, jalutama. Kutsusin kogu aeg oma sõbrannasid ujuma ja trennidesse, aga ilmselgelt pole ju kõigil alati aega. Nii see siis läks - keegi ei saanud tulla ja mina mõtlesin, et ah, mis ma siis ka hakkan üksi minema.
Lõpuks käis mu peas mingi klõks ära ja ma sain aru, et ei pea pidevalt teistest sõltuma. See on minu elu ja minu keha! Sain aru, et aitab naljast - ma tahan ka välja näha täpselt nagu mu sõbrannad, kes on piitspeenikesed. Oli aeg ennast kokku võtta!
Hakkasin igapäevaselt rahulikus tempos väljas jalutamas käima ja hakkasin ise jälgima, et ma sööksin rohkem salatit, köögivilju ja puuvilju. Teadsin, et ma kohe ei tohi jooksma hakata ja pean leidma mingi muu variandi. Avastasin enda jaoks hüppenööri. Alguses ei jõudnud ma muidugi ühte minutit ka järjest hüpata, nüüdseks on 600 hüpet juba täitsa tavaline taks.
Enda imestuseks hakkas kaal nii kiiresti langema ja tänu sellele tuli ka palju motivatsiooni juurde. Motivatsiooni jaoks olid mul veel omad nipid, see kipub ju kõigil vahel ära kaduma. Mina tegin arvutisse eraldi kausta, kuhu ma otsisin endast sellise väga halva nurga alt tehtud pildid, kus oli ikka tõesti näha kui suur ja kole ma olen. Järgmiseks salvestasin ja otsisin ma pilte, kelle moodi ma olla tahaksin ning erinevaid mõnusaid puuviljade pilte. Viimaseks nipiks oli mul see, et ma võtsin endale suure vihiku, kuhu sisse kirjutasin oma kaalu ja mõõdud, oma unistused ja eesmärgid ning kleepisin sinna endast pilte ja peenikeste naiste pilte võrdluseks - uskuge või mitte, aga see toimib!
Enesekindlus puudus mul täielikult ning mina, kes ma armastan meeletult ujuda, ei käinud gümnaasiumi ajal üldse ujumas, sest ma häbenesin oma keha. Mul oli suur hirm teistele enda keha näidata, sest kuna ma üritasin eelnevalt ka mitu korda alla võtta, aga võtsin alati juurde tagasi, siis on mul terve keha, eriti veel kõht ja puusad, venitusarme täis. Nüüdseks olen ma väga enesekindel, ma tean et ma pole veel ideaalkaalus, aga ma võin vabalt pesus ja bikiinides ringi käia nii, et ma häbi ei tunne. Need armid mind ka enam ei häiri, see need näitavad just seda, kui palju ma olen vaeva näinud ja mida ma olen pidanud läbi elama.
Mina soovin enda kaalu langetada veel umbes kümme kilo, aga arvan, et nüüd on appi vaja võtta toitumiskava, treeningkava ja treener.
Lõpetuseks ütleksin seda, et ärge sõltuge teistest ning ärge kartke kuskil üksi käia. Teile võib tunduda, et kõik vaatavad teid ja isegi kui nad seda teevad, siis ärge tehke välja! Kõige raskem kogu selle asja juures on muidugi motivatsiooni hoidmine, vastupidavus ja järjekindlus - kõigega peab üksinda hakkama saama. Tehke endast palju pilte, siis on tulemused kõige paremini näha. Jagage oma rõõmu teistega, et nad saaksid teid kiita ja toetada. Teiste kiidusõnad ja toetus on ka ülimalt tähtis. Olge rõõmsad ja mõelge positiivselt! Minule aitab palju kaasa see, et ma üritan kõiges leida midagi positiivset ning tänu sellele kõik toimibki.