Marin küsib: üksikemad olgu õnnelikud, et keegi üldse nendega suhet tahab?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Mulle tundub, et väljendit «teise ringi kaaslane» kasutatakse teenimatult palju negatiivses valguses, kallutatuna halvas mõttes naiste poole. Lahutatud naised on justkui õnnetud ja mahajäetud kodukanad, kelle mees hülgas. Uuesti vallaliste ridades olev mees on aga lahe säga, kes leidis, et on aeg muutusteks ning eneseteostuseks.

Rääkisime sõbrannadega hiljuti teisele ringile minekust. Teise ringi sammuja all mõtlesime peaaegu kõik vaikimisi inimest, kellel on eelmisest suhtest laps või mitu. Pooled meist on veel olenemata perekonnaseisust lastetud, aga leidsime kõik, et oleme juba üsna mitu head aega selles vanuses, kus laste olemasolu on niivõrd loomulik, et sellega arvestatakse juba üsna automaatselt küsimatagi. Arutasime, mis hetkel peaks võimalikku uut kaaslast olemasolevatest lastest teavitama. Keegi ei arvanudki, et ööklubis kokteiliklaasi taga suvaliselt suheldes peaks oma laste arvu ja eluolu mainima, küll olid aga kõik selle poolt, et kui vähegi tõsiseltvõetav inimene ja small talk’ist sügavamale mindud, ei peaks seda varjama ega peitma.

Ossitüüpi põmmpead püüavad lahmides jätta muljet, nagu peaks üksikema eriti madala lati allosas jõlkuva partneriga leppima ning õnnelik olema, et keegi üldse nõus temaga suhet on looma. Eriti mahlakas oleks, kui tegu oleks mõne endise vangi, töötu, alkohooliku või ahistajaga. Samas üksikisasid vaadatakse vaikimisi kui kangelasi, kes on imetluse ja imestuse välja teeninud. Lahutatakse umbes pooled abieludest, enamikul neist paaridest on lapsed, aga kasvatajateks on enamjaolt emad, isade eelmise kooselude lapsed nagu ei loe ega tulegi järgmisesse suhtesse kaasa.

Vaadates, kuidas teise ringi mehed oma lastega suhtlevad või eksidesse suhtuvad, saab suurepäraselt aimu, mis saatus järgmistki kaaslast tulevikus ees ootab. Kas uskuda pimesi, et eksnaine on tõeline tõbras ja kasuahne nõid, kes ainult nõuab ja ennast teenida lasi? Kas häirekell läheb tööle, kui endist kaaslast elu suurimaks veaks, mõttetuseks ja frigiidseks lehmaks nimetatakse? Usun, et see oleks hetk sügavamaks järelemõtlemiseks ja kaalumiseks, kas panna jalg õrnalt pidurile või lasta pimedal armumisel võimust võtta.

Ossitüüpi põmmpead püüavad lahmides jätta muljet, nagu peaks üksikema eriti madala lati allosas jõlkuva partneriga leppima ning õnnelik olema, et keegi üldse nõus temaga suhet on looma. Eriti mahlakas oleks, kui tegu oleks mõne endise vangi, töötu, alkohooliku või ahistajaga.

Väike mõttevahetus tekkis teemal, kas üksi lapsi kasvatav naine peaks järeleandmisi tegema ning lõpetama unistamise täiuslikust kaaslasest ja mõnusast stressivabast suhtest. Arvan risti vastupidi – lastega naistel peab latt veel kõrgemal olema, tulevane kaaslane peab ju sobituma ka juba olemasolevate kõige kallimate ellu. See ei tähenda muidugi, et üksikemad kilavate radarisilmadega meeleheitlikult uut meest otsivad, oh ei. Majanduslikult ja muus osas enamjaolt iseseisvatena (kui hästi või halvasti, pole momendil teemaks) ei vaja nad partnerit hakkamasaamiseks, vaid isikliku elu mesiseks pooleks. Uut kaaslast ei vaadata kui rahakotti, püsisponsorit või hõlptulu, temast oodatakse tasakaalu, soojust ja et oleks asja pereinimesena. Soovitan teha suhtekriitilisi otsuseid mõttega, et ennast ei tohi tunda kuidagi alaväärsemana ega teha allahindlusi partneri valikul.

Ei tohiks ära unustada ka mõistmist selle kaaslase vastu, kes juba olemasoleva perekonnaga kokku põimub. Tema peab õppima arvestamist, mõistmist, hoolimist mitme inimese vastu korraga. Ta teeb seda loomulikult armastusest, aga tunded ja oskused suure perena elada ei tule üleöö.

Teine tiir võib eriti nobedal ringipõletajal lausa veel ka esimesega kattuda. Olen olnud kirglikult alanud suhtes mehega, kellega planeeritud puhkus sõidueelsel päeval tema tervislikel põhjustel ära jäi. Ülejärgmisel hommikul Facebooki avades jõin esimest ja seni viimast korda elus ergutava kohvi asemel pudeli prosecco't ära. Nimelt vaatas mulle vastu minu teada tervisega kimpus mees, vastsündinud beebi süles ja selle all ridamisi õnnesoove. Ta «unustas» mulle öelda, et lisaks viieaastasele tütrele on tal kodus ka rase abikaasa...

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles