Nääpsuke, vaid 133 cm pikkune vanglameedik Ülle Valvar (48) on vapper naine. Kinnipeetavatega suheldes ta valvurite julgestust ei vaja. «Kas ma pean teid kartma?» küsib ta mõnelt patsiendilt. «Loomulikult mitte!» kõlab vastus.
Ülle Valvar: sõbralikkus maksab ka vanglas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja ega Ülle kardagi, sest ta usaldab oma patsiente. «Mu käsi värises õige pisut, kui pidin esmakordselt võtma verd HIV-positiivselt patsiendilt,» tunnistab ta. Nüüd on seegi toiming argipäevane.
«Kui veenid on halvad, võtan verd kaelalt või isegi varbalt, kui tarvis,» ütleb ta. On raske teatada noorele mehele, et ta on HIV-positiivne. «Pisarad, karjumine, süüdistamine, vaikne meeleheide... Kõike on ette tulnud.»
Piiritletud sõbralikkus
Ülle on uhke selle üle, et kaheksa aasta jooksul pole ükski kinnipeetav haigestunud vanglas HIVi, see viirus on hangitud ikka väljastpoolt maja.
Tartu vangla tuhatkond asukat tunnevad Üllet hästi ja hõikavad talle sõbralikult tervituseks: «Tere, doktor!» Pole ka ime, sest Ülle on ise alati sõbralik ja leiab aega, et hädaline ära kuulata.
«Samas tuleb olla korrektne ja kehtestada piirid, liigset pehmust kiputakse siin ära kasutama,» teab ta. Näiteks üritab mõni mees ravimeid välja kaubelda: siit valutab ja sealt valutab... «Teie võimuses ju on mind aidata,» kuuleb meedik tihti. «Kord on kord,» vastab ta.
Patsientidega tuleb Üllel suhelda peamiselt vene keeles. «Kui vahel pahaseks saan, ütlen, et hakkan prantsuse keeles rääkima.»
Kas kinnipeetavad on velsker-laborandi pisikest kasvu kommenteerinud? «Ei ole. Kui tarvis, oskan pikale mehele ülevalt alla vaadata küll,» teatab naine. Ta lisab muheldes: «Algul heitsid kolleegid nalja, et nii väikesesse laborisse poleks suurem inimene ju mahtunudki.»
Meditsiiniosakonna ruumides jalutades kipub ununema, et tegu on vanglaga: seinad on kahvatukollased ja uksed erklillad. Koridoriakent ehib kinnipeetava valmistatud värviline vitraaž, millel on kujutatud halastajaõde. Tartu vanglas on isegi trellid lillad. Kabinettides askeldab meditsiinipersonal: perearst, psühhiaater, psühholoog, hambaarst jt.
Kolleegide kinnitusel on Ülle juba varavalges tööpostil. Nad ei mäleta, et töökas naine oleks olnud haiguslehel. Lapsepõlves aga pidi tüdruk veetma haigevoodis koguni kolm aastat – 8. klassis jäi tema alakeha halvatuks.
Võib aimata, kui raske oli see aeg murdeealisele neiule. Tartu sanatoorse kooli lõpetas neiu ratastoolis. Lõpuaktusel kandis Üllet süles tema tädi, kelle hoolitsevas peres tüdruk kasvas.
Arstid pelgasid, et liikumatuks võivad jääda ka Ülle käed. Aga tüdruk selle trööstitu prognoosiga ei leppinud, pärast kooli lõpetamist käis ta end kosutamas Haapsalu sanatooriumis ja hakkas peagi tugede najal kõndima. Hilisemas elus pole olnud Üllel aega tervise peale mõelda, sest tegemisi on kogu aeg väga palju.
Tartumaa polikliinikus töötas ta velsker-laborandina ja oli tänu oma lahkele meelele patsientide seas väga hinnatud. Viis aastat ühtejutti käis ta põhitöö kõrvalt lastehaiglas öövalves.
Pärast polikliiniku sulgemist lõi Ülle kaks aastat kaasa noorteklubi Händikäpp sotsiaalprojektides ja reisis mööda maailma. «Ühel hetkel käis plõks: tundsin, et vajan taas valget kitlit ja patsiente,» tunnistab ta. Pikalt kaalumata saatis naine CV Tartu vanglasse. Alles hiljem kuulis ta, et meedikute ametikohtadele oli päris suur konkurss.
Tööle Ülle valiti, kuid valget kitlit ta siiski selga ei saanud – vanglameedikud kannavad hoopis punaseid tunkesid. «Ja ongi hea, kui mõni verepiisk peale satub, pole seda märgata,» naljatleb Ülle.
Naine tunnistab, et alguses ei meeldinud talle vanglameediku töö üldse. «Lubasin iseendale, et pean vastu vähemalt katseaja – kuus kuud –, aga olen siin olnud juba kaheksa aastat.»
Kas see on harjumuse jõud?
«Ei, ma muutsin oma suhtumist. Ja praegu olen väga rahul, meie meeskonnatöö on ideaalilähedane, mul on suurepärased kolleegid,» ütleb ta.
Lisaks suhtumisele on muutunud ka Ülle välimus: kunagised blondid poolpikad kiharad on asendunud lühikese punaka poisipeaga. Ehk on muutunud ka naise pereseis?
«Ei, abiellunud ma pole. Mida kauem oled üksi elanud, seda raskem on kellegagi kohaneda. Olen küll seltsiva, aga mitte just lepliku loomuga. Kipun kritiseerima ja teravalt ütlema,» kõneleb ta. «Mulle sobiks kaasaks vaid meremees!» lisab ta naerdes.
Ülle on olnud alati väga lähedane oma vennalaste Priidu ja Piretiga. Ta ütleb naljatamisi, et jagab oma lapsi vennaga.
«Nad on küll vahepeal suureks kasvanud, aga käivad mul sageli külas. Eriti vahva on koos nendega reisida. Kui vahel küsitakse, kas nad on minu lapsed, vastan uhkusega: jah!»
Nädalavahetustel kostitab Ülle oma ilusas uues korteris sõpru, ja neid on tal omajagu.
Tema ammune teatriarmastus pole samuti kusagile kadunud. Pidulikel juhtudel riietub ta elegantsesse kostüümi ja paneb jalga kõrge kontsaga kõpskingad. Viimaseid on naisel kolm riiulitäit ehk üle 50 paari.
Reipal sammul
«Olen alati palju tööd teinud, aga mitte kunagi nii palju kui siin. Lähen pimedas ja tulen pimedas, õhtul vajun väsinult diivaninurka ega jaksa enam midagi teha,» ütleb ta.
Mida arvab tööga koormatud Ülle sellest, et enamikul puudega inimestel on väga raske tööd leida? «Kui inimesel on amet, oskused ja soov töötada, ei ole puue takistuseks. Muidugi ei võeta kedagi tööle ainult sellepärast, et tal on puue. Soigumine ja allaheitlikkus mulle ei meeldi, peab olema ise tubli!» Sõnakas ja tegus Ülle on liikumispuudega inimeste esindaja Tartu linna sotsiaalabiosakonnas.
Kas Ülle tunneb vahel hingelist väsimust? «Eks ikka, aga meil on ju siin hingeabi kohe käepärast: muret võib kurta psühholoogile või psühhiaatrile. Kõige väsitavam on tegelda kinnipeetavate kõikvõimalike kaebustega,» ütleb ta. Kui keegi on oma sõnadele liialt voli andnud, tuleb ta tavaliselt hiljem vabandust paluma.
Eks vanglatöös tule ka ekstreemsusi ette, näiteks see, kui mõni kinnipeetav end ise vigastab. «Ja kui paljusid haigusi olen siin pidanud ravima! Meedikuna olen siin väga palju õppinud,» nendib naine.
Kaastöötajate kinnitusel peavad kinnipeetavad Üllest lugu eelkõige sellepärast, et ta on aus ja õiglane. Need omadused on ju igal pool hinnas.
«Oi, doktor, teie järgi võib kella sättida,» hüüavad toitu jagavad kinnipeetavad, kui Ülle neist varahommikul möödub. «Teie järgi ju samuti,» hõikab Ülle. Ja kõnnib reipal sammul uuele päevale vastu.